2018/04/30

Miks ma armastan eestlaseid

Paar nädalat tagasi avastasin, et Viimsi jooksuni on jäänud veel vaid kuuke. Võimaluste piires ma ikka toetan kodukandis toimuvat ja selle pärast üritan juba teist aastat Viimsi jooksul juba põhimõtte pärast poolmaratoni distantsi läbi roomata. Kuna eelmisel aastal läks ettevalmistusega nagu läks, siis viimased tõusud roomasin ma muidugi juba õige vaevaliselt. Ega inimene ei õpi. Ka sel aastal on jooksmas käimisega mul olnud nagu ta on olnud, aga parem hilja kui mitte kunagi, mõtlesin ma uljalt, tõmbasin jooksudressi selga, tossud jalga ja sörkisin väravast välja. Täpselt 350 meetrit sain joosta, kui olin ninali asfaldil. Verd lendas kahte lehte ja hea, et hambad suhu jäid. Mul üks sõbranna kukkus kunagi üleni lille lööduna keset ööklubi pooltühja tantsupõrandat sama haledalt kõhuli, käekoti sisu ümber laiali. Tal oli nii piinlik, et julgenud tükil ajal nina tõsta. Roobitses käega ainult kotist muude asjade hulgas välja lennanud pangakaardi igaks juhuks enda alla peitu. Alles mõned minutit hiljem roomas vaikselt WC-sse edasi häbenema. Mul oli seal kõhuli teel lamades umbes sama tunne, ainult roomata polnud eriti kuhugi. Ajasin ennast püsti ja hakkasin oma vigastusi ning kukkumise põhjustanud metalljunni üles pildistama nagu õige eestlane muiste.




Saatsin mehele, kes oli nädalavahetuseks maale sõitnud, oma haavadest ja orast, mille otsa koperdanud olin, pildi.
"Ma juba ammu mõtlesin, millal keegi sinna otsa koperdab," saatis mees kaastundest nõretava sõnumi vastu.
Tegelikult küll. See pagana maha liiklusmärk, millest alles jäänud metalljunni otsa ma paari pikki jooksupükse ja eneseväärikuse jätsin, sõideti juba kuid tagasi maha. Vahepeal oli ligi astunud ka üks juhuslik mööduja.
"Jajaa, ma tean ühte inimest, kes selle junni asja otsa kukkudes käeluu murdis. Nii ohtlik!"
Väga eestlaslik värk. Kolmandik küla ootab, millal keegi ninali lendaks ja teine kolmandik murrab käeluid, aga ette ei võta ikka keegi midagi. Mida teeb ülejäänud kolmandik? Midagi sama eestlaslikku: kus viga näeb laita, seal tuleb ja laidab. Ma olen see viimane grupp siis. Laadisin pildid koos lühikese laitusega äppi nimega anna teada, mis on ellu kutsutud, et igal eestlasel oleks võimalik oma ümbruse kohta käivat laitust, nuttu ja hala ka konstruktsiivsesse vormi valada. Vallerait ja taevamanna, see on üks töötav äpp, sest juba nädal hiljem kellegi hoolitsev käsi metalljunni poole meetri kõrguse plastmassist koonusega katnud.

Olin tubli ja käisin rattaga tööl

Mis tolle päeva edasisi sündmuseid puudutab, siis jooksin oma verd tilkuva jalaga veel 10 kilomeetrit kukkumisele otsa ning olin endaga väga rahul. Ma olen ikka trooper küll! Kui füüsilisele vormile ma kahe nädala pärast poolmaratoni joostes suurt loota ei saa, siis on hea teada, et vähemalt eesli kangekaelsusele on saab ehk küll.

Kukkumisele järgnevaks nädalavahetuseks oli meil sõbrannadega Pärnusse spaapuhkus planeeritud. Mõned päevad enne reisi hakkas üks mu sõbrannadest meie FB chatis halama, et just siis, kui ta spaasse sõidab, juhtuvad tal päevad olema. Noh, kui arvestada, et spaasse sõidab neli sõbrannat, siis ütleb juba tõenäosusteooria, et vähemalt ühel neist on parajasti päevad. Tahtsin oma sõbrannat lohutada, et saab ka hullemini minna ning saatsin oma päris võikaks paistenud ja värvunud vasakust jalast, mida ma nüüd kaks ja pool päeva bikiinides eksponeerima pidin hakkama, pildi. Ise lootsin muidugi vastu kommentaare stiilis it`s not that bad jne. Selle asemel oli tükk aega vaikust ning siis sain vastuseks: better cover it up.

*explicit content warning*





Spaapuhkus ise oli hea. Sai lobiseda ja ennast poputada lasta ning mina sain oma kärnasid kloorivees nii palju leotada, et ma lõpuks välja nägin nagu oleks mind lihasööja bakter rünnanud. Õnnetuseks olin ma endale paketist sisalduvate hoolitsuste hulgast just jalgade hooldused välja valinud. Peale hoolitsust tuppa tagasi jõudes olin spaa personaliga rohkem kui rahul. Kiitsin ülevoolavalt, kui palju minu ümbrusesse desinfitseerivat vahendit pihustati. Kohe tunda, et ikka puhas koht. Kui pärast kaks teist tüdrukut samas hoolduses käisid ja midagi sarnast ei märganud, siis sain aru, et eks nad vist kartsid pigem mu lihasööja bakterit seal.
Neljas sõbranna oli muidu üldse piimavanni valinud. Tema oli oma hoolitsuselt tuppa saabudes tige nagu herilane. Oleks tal olnud spaateenuste laitmise äpp, oleks see joonelt käiku läinud ka.
"Mis siis oli, piima täis vanni aseme kallati sulle alma kilepakk vannivette või?" uurisin sõbrannalt.
"Veel hullem."
"No ei saa ju enam hullem olla.*"
"Saab küll. Mingi tige tädi tuli piimapulbri tops käes ja läigatas selle mu jalgade juurde vanni. See ei lahutunud ära ka ja hulpis siis varvaste vahel mul klompis."

/*alma piim on muidu ühe prahi toode, minu esimene valik piimaletist. Eesti parima hügieeniga piimatööstus vaieldamatult/

Pühapäeva õhtuks olime siiski kõik niiii puhanud, niiii argirutiinist väljas ja niii lõdvestunud. Selle eest, et selline olek jumala eest ei kestaks, kandis mu kallis kass õige kiiresti hoolt. Minu äraoleku ajaks oli mees mugavalt lastega oma ema juurde läinud. Kodust ära olles on meil kassi jälgimiseks kaamera üles seatud. Ega kass ka loll ei ole. Esimene kord oli kaamera siis kasutuses, kui me aprilli alguses kogu perega Barcelona külje alla pikaks nädalavahetuseks linnapuhkust veetma sõitsime. Õhtul lükkasin sumedas Kataloonia öös kaamerapildi lahti ja mis ma näen? Kass kõnnib rahuolevalt saba seljas mööda tuba. Alguses akna juurde, siis toidukausi juurde ja siis otse minu nina alla tugitooli kraapima. Ega ma kade ei olnud. Kaamera on mikrofoniga. Lülitasin selle sisse ning röögatasin ilma igasuguse sissejuhatuseta: "Jipp, pagan, mis sa teed, jube elukas?!"
Kui kass mind siiani jumalaks ei pidanud, siis nüüd teeb ta seda kindlasti.
Tundub, et ta on asjast siiski natuke aru saanud ning katsub sigadused kaamera eest eemal korda saata.

Spaast koju jõudes nägin toas esimese asjana trepi jalamilt, kohe kaamera pimedast nurgast algavat mullarida, mis elegantselt esimeselt kolmandale korrusele välja lookles. Ka kassil oli vahepeal lõbus olnud. Ta oli kolmandalt korruselt alla veeretanud 25-sentimeetrise läbimõõduga lillepoti nii, et see lõpuks isegi püsti jäi. Kuna see trepihallilugu meil üks näruselt avatud asi on, oli mulda kõikjal, isegi telekas. Ma tahtsin sellest kassist suppi keeta, aga kui ma lõpuks koristamise lõpetasin, siis olin ma nii väsinud, et ei jaksanud lihtsalt. Kassi laitmise äppi teab keegi soovitada?



Kolmas korrus lõppeb meil suure katuseterrassiga. Ma pidevalt unustan seda hädavajalikku taustainfot jagada, kui keegi küsib, mis ma õhtul teha plaanin ning mina rahulikult seletan, et hakkan katusel oma uusi rulluiske proovima, panen katusele lastele basseini, hakkan katusel grillima vmt. Enamasti tuleb mulle täiendavate selgituste andmise vajadus alles siis meelde, kui mind peale plaani "katusel rulluisutama" avalikustamist nagu pooletoobist vaadatakse.
Kevadega tulekuga on meil hirmus koristus- ja ehitustuhin alanud. Eile organiseerisime mehega pool päeva katuseterrassi. Mina oma katuseaeda ja mees võttis samal ajal paar laudadest vaheseina maha, et seal rohkem avarust oleks. Päris ilus sai. Laudu ei ole aga kuhugi panna. Enamasti lasen ma puidujäägid akutrelliga taimekastideks kokku, aga mul on neid kaste juba päris palju. Pealegi kasvatan ma suuremat osa kraami, nagu maasikad, puhtalt vareste rõõmuks. Üks juba valvas terrassiserval ja uudistas, mis head kraami ma sellel aastal küll maha panna kavatsen. Siis kui vaja, pole seda kassi ka kusagil. Ühesõnaga mees lasi vaheseintest üle jäänud lauad saega lühikesteks juppideks. Minu ülesandeks jäi need järk-järgult ära kütta. Eile ajasin esimese osa kaminasse ning täna tahtsin järgmise satsi katusel grillahjus ära põletada. Mees tormas veel kohale süli A4 pabereid täis. Tema firma raamatupidamise dokumendid, mida enam säilitama ei pea, aga tavaprügisse ka panna ei taha. Täiesti legaalne kraam, aga üldse ei põle. Nii oli meil katusel selline suits üleval, et minu meelest hakkasid isegi laevad merel udusignaali laskma. Lõpuks lõin käega ja kallasin sellele läbi kukkunud üritusele vett peale. Jumal tänatud, et eestlased nii osavõtmatu rahvas on ja keegi tuletõrjet ei kutsunud.

Tulevaseks poolmaratoniks annab see jällegi jõudu. Mul ei ole muud võimalust, kui finišisse välja roomata, sest ega kui ma kuhugi Viimsi metsade vahele maha langen, siis üles ei korjata mind enne, kui keegi viitsib mõnda äppi või viimsilaste fb gruppi sellekohase laituse kirjutada.

***

Ahjaa, head inimesed, käige mulle närvidele, et ma oma Hispaania reisist kirjutamata ei jätaks.

5 comments:

  1. No see ei ole võimalik! Ma sõitsin autoga just sellel samal ajal seal tänaval ja nägin eemalt pealt kuidas keegi jooksja kõrge kaarega sõiduteele kukub.. endal käis peast läbi mõte, et "oh, mõtle kui see oleks see äge blogija, kes peaks kuskil siin Viimsis elama". (Mitte, et ma oleks soovinud, et Sa (või üleüldse keegi) sinna kukud, vaid pigem selles mõttes,et "maailm on väike ja äkki näen "tuttavat"). Selleks ajaks kui ma autoga Su kõrvale jõudsin olid end juba püsti ajanud ja fotografeerisid midagi, ei hakanud siis seisma jääma ja tervisliku seisundi kohta uurima, sest vaevalt, et surema hakkav inimene esimese asjana pildistama hakkab:D Ma ise veel küsisin venna käest, et kas ta ka seda veidrat lendavat jooksjat nägi, et kuidas on siledal teel võimalik niiviisi kukkuda.. aga head paranemist!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu vend katsetas just samal ajal oma uut kaamerat ja nüüd selle päeva pilte vaadates avastasin, et ühel pildil oled ilmselt ka Sina uduselt oma vigastusi tuvastamas (ega ma tegelikult ei tea milline Sa oled :D)

      Ma kõlan ilmselt nagu veider stalkija, aga ausalt, ei ole :D

      Delete
    2. :)
      Väike maailm.
      See pagana ora oligi täiesti märkamatu, taustaga sama värvi. Hea, et mõni rattur sinna otsa üle kaela ei lennanud või midagi. Nüüd on vähemalt koonus peal. Ma olen kusjuures positiivselt üllatunud, et koonus seal nii hästi püsinud on. Ise spekuleerisin algul, et paar päeva ja keegi ajab sellele näpud taha või viib torm minema, aga näed.

      Delete