2018/04/10

Kes on mu...

Meil sünnivad tehases kriminaalsed lood. Ühel hommikul võtsin tööle banaani kaasa. Panin selle kööginurka kapile. Pealelõunal, umbes sellisel kellaajal, mil magu suurest näljast enamasti aju asemel kehafunktsioonide üle kontrolli võtta üritab, leidsin, et nüüd on banaani jaoks paras aeg käes. Banaani ei olnud. Arvasin, et ju siis unustasin selle üldse kaasa võtta või olen ta juba ära söönud või on mu mälu mingil muul viisil errorisse jooksnud selle banaani osas. Meil on muidu tehases selline kirjutamata reegel, et köögis teiste asju ei näpita. Silte pole isegi vaja, kollektiiv on nii väike, et iga üks saab aru küll, mis tema ja mis teiste oma.

Siis hoian ma tööl ühte pakki pruuni tükisuhkrut. Söön seda nagu kommi. Suhkur on parim ajutoit. Neil päevil, mil ma eriti intensiivselt mõttetööd teed, ma kohe tunnen, kuidas mu keha magusa järele karjub. Olin just ühe major probleemi lahendamise lõpetanud ja seadsin sammud, nagu alati sellistel hetkedel, kööki oma suhkrulaksu saama. Sirutasin käe sinna kohta ülemise kapi keskmisel riiulil, kus mu suhkrutükipakk ikka seisis ja... Tühjus! See asi hakkas juba natuke kolme karu muinasjuttu meenutama. Ma saan aru, et keegi vahel tüki või paar suhkrut mu pakist oma kohvi sisse laenab, sest noh, pruun suhkur on päris hea vaheldus teinekord valgele, aga terve pooltäis pakk korraga rotti panna? Ma loodan, et see vargatõbras saab nüüd hambaaugud endale.
Samas kurtis ka teine kolleeg, et tal oli külmikust glasuurkohuke kaduma läinud ja hiljem seisis see poolsöödult kapil. Lisaks jultumusele on meie kollektiivi varas ka pirtsakas, tuleb välja.

Paar nädalat tagasi tõin tööle paki UHT kauasäilivat piima kohvi sisse panekuks. Ma muidu olen leplik inimene, aga toidu suhtes mitte nii väga. Koorepulbreid või taimseid kunstlehmi ma kohviga ei tarbi. Mis teha, vaene aeg, nii tulebki ennast ise varustada. Õige pea hakkaski tunduma, et piimapakk tühjeneb kuidagi liiga kiiresti. Seekord olin ma paki isegi hoiatussildiga "Ära näpi!" varustanud. Tundus, et keegi ikka näppis. Eelmise nädala lõpus käisin paaripäevasel reisil. Kolmapäeval ära minnes oli piimapakk veel poole või kolmandiku ulatuses täis. Täna tagasi tööl oli seal piima ikka tunduvalt vähe sees. Nüüd aitab. Valasin piimapaki tühjaks ja siis lasin sinna umbes veerandi jagu kraanist vett sisse. Lõpuks lisasin veel mehise törtsu kätepesuseepi ka.

Ma tahan nüüd näha seda meest, kes mulle homme vahutava suuga tehase peal vastu peaks tulema.

8 comments:

  1. Hiljuti just lugesin kontoritoiduvaraste kohta! Ajas naerma ja ootan ka Sinu jätkulugu vahutavate suude kohta!
    Siin ka loetu: https://www.vice.com/en_us/article/ywx33k/this-viral-twitter-story-about-a-stolen-office-lunch-is-a-teaching-moment-vgtrn

    ReplyDelete
    Replies
    1. :) Need kõige suuremad psühhid pididki teinekord just need kõige siledama näoga olema.

      Delete
  2. Eiii, Kass, sa ju ometi ei teinud seda?!?! Kui see nüüd nali ei ole, siis on see küll üks hea nali :)))))
    Ma näen muidugi siin ainult üht nõrka kohta - need kurivaimu seebid kipuvad hirmvängelt haisema, et kui kork lahti teha, siis võib pahvaku visata. Sellest oleks muidugi kahju siis... Õeluskott minus loodanb et see oli mingi lõhnatu seep ja aktsioon korda läheb :)))))

    ReplyDelete
  3. Töönädal möödas ja ei kohanud ühtegi marutõbise koerana vahutavat kolleegi. Mine tea, äkki vahutas kusagil nurga taga omaette ära. Seep oli muidu neutraalne ja lõhnatu (maitset ei tea kommenteerida :)), kui ma ei eksi, siis äkki isegi meie oma maja toodang. Esmaspäeval toon uue korraliku piima endale samasuguses pakis. Loodame, et piimavargal on tükiks ajaks nüüd isu läinud selliseid pakke näppida.

    Kuna head jätkulugu seekord (veel?) ei tulnud, katsun minevikust mõned kontori ühiselu lood kohe üles kaevata kompensatsiooniks.

    ReplyDelete
  4. Ooo...lood kontoriköökide salapärasest elust. Lisan ka ühe: kontori külmkapist kippusid kaduma avamata topsis olevad ploomijogurtid. Arutasime kolleegidega, kellele veel sama jogurt maitses, et mis toimub, vaatamata sellele, et nimi on peale kirjutatud, kipub ikka keegi võõrast jogurtit näppima. Otsustasime üheskoos, et ostame uued jogurtid, käime läbi apteegist, ostame kõhulahtistit. Mõeldud, tehtud - jogurti topsi kleepisime liimiga kinni...jäime ootele...kuna wc-d on assistentide vaateväljas ja üks assistent oli meil kambas (ka ploomijogurti varguse ohver), palusime tal jälgida, wc-kasutust, et kes pikemaks jääb. Varganäo tuvastasime, pärast seda võttis paariks päevaks haiguslehe...ploomijogurtit varastas endiselt edasi...ent me ei jätnud jonni, vaid tegime katset veel paaril korral. Ikka sama ämber, mis tõestas, et inimene ikka ei õpi või ei saa aru. Lõpuks ütlesime kaastöötajale. Ploomijogurti vargused lõppesid ning lõpuks võeti see ka tootmisest maha.

    ReplyDelete