2018/04/01

Ettevalmistused jaanipäevaks

Kogu täiskasvanuelu on mind angiinid saatnud. Alguses igal teisel talvel, siis igal talvel ja lõpuks juba kaks korda aastas. Arsti poole olen seejuures vaid ühel, see on kõige esimesel korral pöördunud. Siis jõudsin ka liiga hilja kohale. Põhitulekahju oli selleks hetkeks juba läbi ning järelmõjudena köhisin vahel vaid kurgust kooruvaid naharibasid välja. Arst konstateeris vaid fakti, et jaa, on olnud tonsillitis küll ja loodame, et korduma ei jää. Vahepealsed aastad olen ise hakkama saanud. Mul oli üks töökaaslane, kes angiinis olles vanaema soovitusel soolaheeringas ümber kaela magas. See peaks hästi näitama, kui meeleheitele see jama inimese viia võib lõpuks.

Nüüd, kui ma poolteist kuud tagasi ühel hommikul jälle tundega, nagu hakkaks kohe kurgu kaudu sünnitama, ärkasin, mõtlesin, et aitab naljast ja sõitsin perearsti juurde. Lõin oma lõuad laiali ja mandlid letti.
"Jaa, see on klassikaline viiruslik neelupõletik," sain kiire diagnoosi.
Mis mõttes ainult neelupõletik? Mul on tunne, nagu oleks ma viimased 24 tundi vaheldumisi väävelhapet ja elavhõbetat joonud. Arstile ma nii pikalt seletada ei saanud, sest iga sõna juures oli jälle tunne nagu lonksaks vaikselt uuesti väävelhapet peale.
"Jaa, see ongi väga-väga valus," noogutas arst mu hädade lühikokkuvõtte peale.
Veel sain teada, et kaks korda aastas sellist asja läbi teha on okei, oleks neli korda aastas, siis peaks vaatama hakkama.
"Tuleb proovida kuidagi hakkama saada," võttis arst jutu kokku.
Enne ära minekut saatis mind veel, tõenäoliselt põhiliselt minu rahustamiseks, mingite üldvere ja krooniliste põletike määramiseks vajalike näitajate jaoks veenivere proovi andma. Tulemused oli parimas korras ja korraks tekkis isegi kahtlus, et mu proov on pulliverega vahetusse läinud või midagi.
Päris asjatult raisatud tund see arstil käik muidugi ei olnud. Juhtus parajasti olema haiguste kõrghooaeg ning perearstikeskuses käis tõsine laulupidu. Protseduuriruumi ukse taga oma järjekorda oodates meedikute juttude kuulamine oli üldkultuurilises mõttes päris hariv. Ma ei oleks eales arvanud, et inimesed nii palju erinevaid tüüpe eritisi ja rögasid võivad välja ajada ning neid kõiki on võimalik ka analüüsida. Kui mul enne siia tulekut midagi arsti jaoks piisavalt tõsiseltvõetavat viga ei olnud, siis oleks ma seal natuke kauem istunud ning veel mõnda ukselinki katsunud, oleks midagi kindlasti külge saanud.

Kuna riiklik meditsiinisüsteem soovitas mul "kuidagi hakkama saada", otsustasin kodus ise angiinivastaseid meetmeid rakendama asuda. Hakkasin mütsi kuduma. Täna sain valmis ka. Õigemini kapuuts-müts-salli.



Mees kommenteeris, et see pidi timuka müts olema. Saatsin pildi ka paarile parimale sõbrale. Üks arvas, et natuke pleedi moodi ja teine, et oleks nagu otse Star Warsist välja jalutanud. Mind üldse ei huvita. See on mu mandlite uus parim sõber. Sobib suurepärast ka meie jaanipäeva.
Ma olen uueks jääajaks ametlikult valmis.

No comments:

Post a Comment