2018/02/14

Ma-ra-ton!

Ma olen viimase nädala jooksul juba kolm korda suusatamas käinud. Mina, kes tegelikult eriti suusatada ei oskagi. Ma ei saaks ütelda, et esimene kord kerge oli, aga mõtet suusad põlema panna ei tekkinud ka kordagi. Teisel korral sõitsin juba kaks korda pikema distantsi ja seejuures veel 40 sekundit kilomeetri kohta kiiremini. Tänaseks oli rada juba kehvas seisus ja palju ma ei viitsinud, aga 14 sekundit võtsin jälle kilomeetri ajast maha. Niimoodi võib minust veel asjagi saada.



Kodus hakkasin isegi 2019. aasta Tartu suusamaratoni kohta uurima. Igaks juhuks kaapisin sellele mõttele kiiresti lund peale, sest ega kohe, kui asi natuke minema  hakkab ja sa jõuab lootused juba pisut üle kütta, tuleb sula või angiin.

Pealegi olen ma täna ühe suuskadega seotud väljakutse juba edukalt vastu võtnud. Vanem laps kurtis, et tal olevat üks suusakepp koolis kadunud. Kusagil siin:


Mul läks hommikul selle leidmiseks kolm minutit. Ma võiksin vabalt jäljekoeraks hakata.
Aga terve Viimsi lapsed suusatavad. Niimoodi võib 16 aasta pärast Eestil jälle olümpial lootust olla.

No comments:

Post a Comment