2017/12/31

Toidukile ja kahvel

Üks hommik treisin endale tööle kaasa võtmiseks sellist toekamat võileiba. Võileib ise tuli täitsa isuäratav, aga selle toidukilesse mähkimine osutuks tõeliseks olelusvõitluseks. Parajasti oli kätte jõudnud see õnnis hetk, mil uus kilerull kasutusse läheb. Meelitasin ja küünistasin seda vist oma veerand tundi enne, kui mingi millimeetrise serva moodi asja leidsin, millest kile natukenegi jooksma hakkaks. Lõpuks nägi kilerull välja nagu oleks sõjas käinud ja mina olin kilelahingule nii palju aega kulutanud, et ei jõudnud enam hommikustki süüa. Nii pidin tööl õige pea peale kohale jõudmist võileiva nahka panema, et vähegi taltsutada soovi suure nälja tõttu mõnda kolleegi hammustada. See lükkas probleemi küll vaid natukeseks edasi, sest liiga varase lõunasöögi tõttu tahtis pealelõunal nälg jälle silmanägemist võtta. Miks ei võiks toidukilega kaasas olla mingi enam-vähem adekvaatne meetod või õpetus, kuidas veel süütule kilerullile mõistlik läheneda oleks?
Igale poole laotakse küll kõiksugu kummalisi hoiatusi ja õpetussõnu peale.

Tol päeval sain tööl veel kätte uue kolonni vedelikkromatograafile. Kolonni sertifikaadile oli kirjutatud, et seda ei tohi alla neelata. Vedelikkromatograafi kolonn kujutab endast 25-sentimeetrist metalltoru. Sertifikaati lugedes tekkis kohe väike kiusatus proovida, kas seda üldse on võimalik alla neelata või mis pagana pärast selliseid asju sinna kirjutada vaja on. Rääkimata sellest, et kui inimene on oma eluga jõudnud punkti, mil tal tuleb selliseid esemeid tööl kasutada, on tal üldjuhul omandatud ülikoolikraad üsna tehniliselt erialalt, mille põhjal võiks omakorda eeldada, et tema ajumaht on piisavalt suur 25-sentimeetriste metalltorude mitte alla neelamiseks.


Küsisin kolleegidelt ka, kas nad teavad kedagi, kes teavad kedagi, kes oleks kunagi vedelikkromatograafi kolonni proovinud alla neelata ja keegi ei teadnud. Meil on tööl inimeste keskmine IQ vist suhteliselt kõrge ka muidugi. Loomulikult on majas ka inimene, kelle hüüdnimi on you-had-one-job, aga farmaatsiatööstuses idioodiks olemiseks pead sa ikkagi vähemalt 20 eri sorti antibiootilise toimega ainet nimetada oskama ning suhteline standardhälve ja tertsiaarsed amiinid kuuluvad lõunapausi vaba vestluse tavapäraste sidesõnade hulka.

Viimasel tööpäeval enne jõule trepist üles jalutades hakkas mulle korraks ikkagi tunduma, et ka meie kollektiivi on mõni pridurok ära eksinud või on eelmisel õhtul toimunud mingi jõulupidu, millest mina midagi ei tea, sest kööginurga akvaariumi põhjas vedeles kahvli otsa torgatud kurk.


Natuke maad kuulates selgus siiski, et tegu on meetodiga, mille abil meie akvaariumit hobikorras majandav keemik sealt üleliigseid tigusid välja püüab. Keemikud on ikka geniaalne rahvas siiski. Kuna akvaariumi väikese ökosüsteemi võib mõne populatsiooni liigne paisumine kergesti paigast nihutada, tasus see väike liigutus enne jõulupuhkust ära teha.

Saatuse iroonia on aga see, et akvaariumis on kurk, mis vabas looduses peaks olema evolutsiooni tööriistaks, hoopis anti-evolutsiooniline seade. Loodused jäävad ellu need teod, kes kurgini jõuavad, aga akvaariumis... Noh, tark ei torma.

2 comments:

  1. Ma andsin oma ancistrustele ka kurki, mitte küll väljapüüdmiseks vaid siiski söögiks. Kurk ei püsi akva põhjas ise, sinna on raskust vaja. Ma ei kasutanud küll kahvlit, vaid panin väikse roostevabalusika kurgiviilust läbi, käis kah. Nii et minu jaoks täitsa adekvaatne pilt.

    Head vana lõppu!

    ReplyDelete
  2. Su võitlus toidukilega tegi mulle väga selgeks, et ka edaspidi pakin oma lõunavõileiva tööle kaasa kas paberist võileivakotis või siis karbi sees :D Nii paberkotid kui karbid on märksa vähem võitluslikud...

    ReplyDelete