2017/09/14

Saksa täpsus

Asi algas juba pea aasta tagasi mu sõbranna ema juubeliga. Sõbranna mees oli terve päeva nagu sütel olnud. Lõpuks ei pidanud enam vastu, viskas ennast kusagil restorani keldrinurgas vana kassaaparaadi ees ühele põlvele ja tiris taskusse peidetud sõrmuse välja.
"Sellises kohas hakkadki nagu abieluettepanekut tegema?" oli mu sõbranna esimene reaktsioon, aga järgmiseks ütles jah ka ikka ära.
Kuna kihlumisest instagramiväärilisi pilte saada ei õnnestunud, siis vähemalt pulmapeost tahtis ta neid küll saada. Abiellumiseks valiti romantiline rannake septembrikuises Lõuna-Hispaanias.

Mõned nädalad tagasi asusin lahendama probleemi, kuidas oma neljaliikmeline famiilia siia kohale saada. Kõige inimlikumaks variandiks osutus Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata. Kuna lennujaamas passimine on umbes sama põnev, kuid tunduvalt vähem praktilist tulemust andev tegevus kui sokkide ostmine, valisin lennud, kus esimese maandumise ning jätkulennu vahele jäi tund ja 25 minutit. Kaks sekundit peale broneeringu tegemist jõudsin seda juba kahetsema hakata, sest Frankfurt ei ole mingi normaalne lennujaam, vaid kõige ehtsam Minotauruse labürint, mille surmalõksudest mul nüüd flegmaatiline mees ja kaks last läbi tuli vedada.
Kalkuleerisin nii ja teistpidi ning jõudsin järeldusele, et kui esimene lend ei hiline, peaks jõudma. Lufthansa on Saksa firma ja saksa täpsusele võiks ju lootma jääda küll. Eile kell 5:45 istusime nagu rändlinnud enne lõunasse lendamist reas Tallinna lennujaamas pardaleminekut oodates.
Pardakaardi skännimisel peaks masin tegema piip. Järjekorras oli kuulda, kuidas masin kahtlaselt tihti hoopis kurjakuulutavalt tuut tegi. Järjekord seisis, lennuteenindajad oli närvilised ja nõudsid vahetuse vanemat. Tuli välja, et algselt oli liinile olnud planeeritud hoopis väiksem lennuk, mis suurema vastu vahetati ja ikkagi täielikult välja müüdi. Nüüd olid osade istekohtade numbritele topeltbroneeringud tehtud. Veel veerand tundi peale seda, kui lennuk juba õhus pidi olema, seisis pool lennukitäit rahvast püsti ja urises üksteise peale. Isegi piloot tuli salongi, aga lõpuks andis cabin crew alla ja seletas saksna ning inglise keeles, et kohe tuleb keegi ground crew`st, kes asja lahendama hakkab. Lennukisse sisenes kollases jopes vaikne eesti meesterahvas, kes rahulikult inimesed suvalistele vabadele istekohtadele istuma pani. Asi võttis aega viis minutit.
Lend väljus pooletunnise hilinemisega ja mina hakkasin vaikselt ataki äärele jõudma. Palju õnne, Saksa täpsus!

Frankfurtis parkis lennuk ennast keset lennuvälja ära. Meie istusime bussi, mis meid 10 minutit terminali sõidutas. Sisenesime terminali, ronisime kaks korda trepist, sõitsime liftiga, sõitsime eskalaatoriga ja kõndisime kaks kilomeetrit, et teise maja tiiba oma jätkulennu väravasse jõuda. Seal istusime uuesti bussi, sõidsime jälle 10 minutit ja jõudsime järgmise lennukini, mis oli pargitud selle lennuki kõrvale, millega me Tallinnast tulime. Mis pagana pärast me ümberistumiseks just läbi poole lennuvälja roomanud olime?

Üldiselt peab ütlema, et Lõuna-Hispaania on ikka üks kohutav koht. Taevas on sinine, meri soe, toit hea ja inimesed sõbralikud. Isegi WC-aknast avaneva vaate võiks postkaardile trükkida. Siin tuleb nüüd terve nädal nii vastu pidada, et ilma üle viriseda ei saa. Raske, raske on see elu päikeserannikul.


No comments:

Post a Comment