2017/07/14

Minu Tartu

Tartu on minu jaoks alati õnnelik linn olnud. Mul on olnud seal armastusi ja mind on sealt armastatud. Ma olen seal söönud ja ma olen seal maganud, aga ikka on kuidagi nii läinud, et päriselt elanud ma seal pole. Ka on mul Tartus juba ammu üks väike isiklik mõistatus: Reet.

Nii nagu Tartu mulle alati meeldinud on, meeldib mulle meie väheste riigipühade hulgast enim just suur reede, sest see ei saa kunagi laupäevale või pühapäevale langeda. Seda aega oleme ikka kasutanud, et endale perega väike kevadine minipuhkus lubada. Tihti mõnes Euroopa pealinnas, aga möödunud lihavõtetel valisin hoopis Tartu. Mõtlesin, et võiks sealse uue spaa ära proovida ning pealegi ei mäletanudki enam, millal viimati mitte tööasjus Tartusse sai.
Spaa oli pisut ülehinnatud, aga mitte halb ja kõik muu veel parem. Kuna neljaliikmelise pere spaa hotelli majutuseks oleks tulnud sviit või selle mõõtmetes tuba võtta, mida nagunii pikal nädalavahetusel võtta polnud või oleks seda võtta üle mõistuse kallis olnud, üürisin airbnb kaudu väikese maalilise vaatega tudengikorteri Tartu kõige romantilisema linnaosa, Karlova, puitmajja endise mõisapargi kõrvale.
Munadepühade hommikul jalutas meie hoovis ringi päris ehtne väike must küülik. Hõikasin lapsed, kes parajasti oma lihavõttejänese toodud üllatusmune lahti harutasid ka akna peale vaatama. Nooremat last jänku väga ei huvitanud. Mainis ainult korra etteheitvalt, et tema šokolaadimuna koor on kriimustatud ja jänes oleks pidanud oma küüntega ette vaatama, kui mune tõi. Vanemal lapsel, kelle silmad juba jõuluvanade ja lihavõttejäneste osas vaikselt avanema hakkavad, vajus küll jänest nähes lõug ripakile. Varsti läks taevas pilve ja hakkas sadama lund ning omanikud viisid küüliku tuppa varju.
Õhtul käisime perega päris ehtsas aprillikuises lumetormis Toomemäel jalutamas. Tagasiteel ostsin poest veisehakkliha ning külmutatud herneid. Pärast kitsukeses köögis hakklihakotlete praadides ja herneid keetes tundsin natuke selle Tartu tudengiromantika maitset, mis mul kunagi olemata on jäänud.

Kõige varajasem aeg meie kahel Tartu hommikul oli aga aeg minu jaoks. Ma armastan tänavakunsti ja Tartu on parim linn selle armastamiseks. Kui Tallinnas tähendab grafiti enamasti erinevates keeltest seinale soditud roppuseid, siis Tartus on igast kolmandast pagana elektrikapist ka kunstiteos tehtud. Grafiitod on tehniliselt tasemel, maitsekad ja ümbruskonda sobitatud. Enne, kui mees ja lapsed ärkasid, haarasin kohvitopsi, et sellega tund või poolteist selles tänavakunsti Louvre`is ringi jalutada.
Ainus mure oli, et tartlased tunduvat olema hilise ärkamisega ning hommikul vara oli kohvi päris keeruline saada. Lähim koht, mille leidsin, oli kesklinna R-kiosk. Selle ja meie Karlova kodu vahele jäi ka minu Tartu mõistatus Reet.

MTO Ms Reet koos modelliga

Ms Reet ühe tuntud välismaise tänavakunstniku tervet majaseina kattev töö. Nii ilus ja nii hirmus samal ajal. Pilt kujutab proua Reeta, maja omanikku, kes seal samas esoteerikakauplust peab. Kasutatud on rohket musta sümboolikat. Reeda vasak käsi teeb saatanale viitava märgi, mustad diivad tema seljas on deemoni diivad, suletud silmad ja tõstetud parem käsi viitavad valgusest keeldumisele ja veel vähemalt 69 muud sümbolit mida ma märgata ja lugeda ei oska. Punane köis tema ümber, mis tänaseks küll oskamatult roheliseks värvitud, viitaks nagu, et ta on veresidemetega selle maja külge seotud. Esoteerikakaupluse pidaja puhul võiks eeldada, et ta mõistab kasutatud kurjuse sümboolikat. Mis sunnib inimest lubama endast selline pilt joonistada? Ma olen sellele proovinud vastust leida ja seda mitmetelt küsinud. Oma kunagiselt parimalt sõbralt, mitmendat põlve tartlaselt. Täna hommikul pikal autosõidus aastaid Tartus elanud inimestelt. Keegi ei ole siiani teadnud Reeda lugu jutustada.

***

Eelmisel aastal valmis Eesti tänavakunsti scene`i tutvustav film Lõuendilinn. Üks filmi kangelasi on 30. ringis naine kunstnikunimega MinaJaLydia. Naine, kes kasvatab kahte last. Naine, kes tõmbab jalga hõbedased buutsad, et pimeduses poolanonüümselt oma loovat külge välja elada. Naine, kes oma elus on teinud nii mõndagi ja nii mõnegi asja tegemisega hiljaks jäänud. Kas võiks olla inimest, kellega ma ennast rohkem samastan?
Lõuendilinna näeb siin: http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-louendilinn
Mina JaLydia töid näeb Tartus, kuigi ühte tean ma Tallinnas ka.

2 comments:

  1. Ma avastasin just natukese aja eest et olemas on ka Tartu Tänavakunsti kaart, viimati avastasime selle järgi lastega Karlovat. Vaata https://goo.gl/MctuEN, kui ei ole enne selle otsa koperdanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olin sellest kuulnud, aga ei olnud seda näinud, niiet tänud lingi eest!
      Mingi selleteemaline voldik peaks ka olemas olema, aga tänavakunsti puhul on vist elektroonilised materjalid etemad kui paberil olevad, sest iial ei tea, millal mõni töö on üle värvitud või kellegi kolmanda poolt üle soditud. Kuigi Tartus vist heade tegijate töid nii palju austatakse, et keegi nolk väga ei tule sinna oma nime peale kritseldama nagu mujal tihti näeb.
      Ma ise käisin Tartus Pokemon GO kaardi abil. Pokemon GOs on strateegilised punktid enamasti kunsti- ja kultuurimälestiste juurde sisse seatud, Karlovas siis sisuliselt iga nurga peal mõne grafiito juures. Hehe, on ikka fantastiline koht!

      Delete