2017/06/27

Sõda ja tuulerõuged

Selle õppeaasta viimasel koolipäeval tõi mu vanem laps lisaks tunnistusele koju ka kiituskirja hea ja väga hea õppimise ning käitumise eest. Esimeses klaasis jagatakse neid motivatsiooni mõttes vist natuke heldemalt ka, aga et õde siiski jumala eest kogu au, kuulsust ja tähelepanu majas endale ei saaks, tõi noorem samal päeval lasteaiast tuulerõuged koju. Laps ise oli nagu muiste, aga nakkusohu tõttu teda lasteaeda muidugi saata ei sündinud. Isegi perearst, kes muidu lapsi igal võimalikul juhul näha soovib, teatas telefonis kiiresti: "Ei!!! Ärge siia küll tulge!"
Asjatu ettevaatusabinõu nagu elu näitas. Poolteist nädalat hiljem oli tuulerõugetes juba kolmandik lapse rühmakaaslaseid.

Kuna mul kärnas lapse põetamise tõttu korraga vaba aega laialt käes oli, hakkasin ühte raamatut lugema. See on väga hea raamat, David Grossmani "Maailma otsa"*. Päris paks, aga seda kauemaks jätkub. Haabneeme raamatukogu hoidja hoiatas, et pidi aeglane lugemine olema, aga minu meelest on just hästi loetavas keeles kirjutatud. Tutvustuses on seda kui võimsat sõjavastast romaani kirjeldatud. Minu meelest on see hoopis romaan inimlikkusest ja inimestest. Sellest, et araablased, kes juute elusalt matavad ja neilt tangidega küüsi maha kisuvad, on inimesed.
Raamatu sisekaanel on autori pilt. Väga sümpaatse näoga meesterahvas, aga iga kord, kui ma seda pilti vaatan, mõtlen põhiliselt sellest, et selline on mehe, kes on pidanud oma lapse matma, silmavaade.
Langegu maailma hädad minu peale, aga annaks, et mu lapsed ega nende lapsed kunagi sõda nägema ei peaks.

Tõlkija on joonealuse märkusena kirjutanud, et kuna uusheebrea keel põhineb eelkõige piiblitekstidel, puuduvad seal ebatsensuursed sõnad. Kas keegi on kunagi Moosest ropendamas kuulnud? Nii on juudid oma keele vulgaarsuses mujalt laenama pidanud. Põhiliselt venelastelt ja araablastelt, kes neid elusalt matavad ning küüsi maha kisuvad. Ma mõtlen küll, et nii kaua, kuni maailmas sellised asjad juhtuvad, ei ole võimalik selle maailma kirjeldamiseks luua ülipuhast vulgaarsusteta keelt.

Kunagi juhtusin serveris kaarte mängides ühe ameeriklasega lobisema. Ta tahtis teada, kust ma pärit olen.
"Eestist, see on Ida-Euroopas, kohe Soome lähedal."
"Mis keelt sa emakeelena räägid, kas vene?"
"Ei, eesti keelt."
"Kas see on mingi piibellik keel?"
Ilmselgelt pole sellise küsimuse peale mõtet mingit soome-ugrimugri teemat arendama hakata. Pigem proovida ennast pisut äravalitud rahvana tunda.

Täpselt nädal ja kuus päeva hiljem, see on jaanilaupäeva laupäeval sai oma tuulerõuged kätte ka vanem laps. Räägitakse, et mida vanemalt põetud, seda raskemalt põetud. Minu tuttavad täiskasvanuna haigestunud on seda laua surmalähedase kogemusena kirjeldanud. Meie pere näitel peab see seaduspärasus paika, aga vanemale lapsele olid võrreldes nooremaga tuulerõuged just vaimselt raskemad kanda.
"Emme, ma olen koletis," kurtis ta hommikul peeglisse vaadates.
"Ta ütles, et ma olen täpiline..." jooksis ta oma tuppa nutma, kui noorem õde niigi silmnähtava fakti ka sõnastada julges.
Nüüd on üks mure veel. Jänku Juss põdes tuulerõugeid kolm nädalat. Ma julgen ainult lohutada, et äkki Jänku Jussid põevadki kolm nädalat, aga väikesed tüdrukud saavad pooleteisega hakkama. Mis multikad just seda negatiivset stsenaariumit kirjeldama peavad?

__________________
*Sponsoreerimata postitus nagu ikka. Raamatu sain tasuta küll muidu - raamatukogust.

5 comments:

  1. Kas jaanilaupäeva laupäev ei ole mitte jaanireede?

    Mul lastel aitas täpilisest koledusest üle olla see, kui ma täpist täpini midagi joonistasin. Päike otsaette ja poisile auto põsele, tüdrukule said liblikad. Sõbranna laps oli rohelisi lepatriinusid täis :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures meil vanema lapsega oli veel nii, et esimese tuulerõugehäire ajal, kui ta 3- või 4-aastaselt tund aega autos oma kaks tundi hiljem täppe täis läinud onupoja kõrval istus ja ikkagi midagi ei põdenud, tahtis ta neid täppe täiega saada. Lõpus tupsutas ennast ise punase ja rohelise vildikaga ise kirjuks. Nüüd, seitsmeselt, kohe kaheksa ja varsti eelteismeliseks saades on must masendus. Tõmbab ainult oma roosa sätendava Awesome kirjaga nokaka sügavale silmini pähe ja poeb diivaninurka. Lisaks Jänku Jussi kolmenädalastele tuulerõugetele on nüüd uus hullem paanika. Tema 17-aastasel rulluisu abitreeneril on kogu aeg punnid näos! Äkki need on mingid igavesed tuulerõuged? Äkki ta ei saagi kunagi terveks?! Kolm nädalat hakkab juba meeldiva väljavaatena tunduma.

      Delete
    2. Lapsed on erinevad. Ma ise oleks hullult õnnelik olnud selles vanuses, kui oleksin saanud legaalselt endale ise midagi peale joonistada. Joonistasin salaja tindiga kätele ja. Ses suhtes on muidugi imelik, et mul praeguseks tätokaid ei ole. Oma lastele joonistasin ise, küsisin, mida tahavad ja seda tegingi (autod ja liblikad jms). Maha kulub see kirjamine koos täppidega, seda hirmu ei ole, et laps liiga kauaks kirjuks jääb. Kolm nädalat on mingi erijuhtum, meil siin oli mu mälu järgi nädal (max 10 päeva) täpitamist ja siis jäi veel mõned päevad kirju naha küürimist.

      Delete
    3. Äkki selle pärast ei olegi tattoosid, et ikkagi õnnestus piisavalt salaja joonistada? Mul on teooria, et igale inimesele on ette antud teatud kogus mingeid asju ära teha elu jooksul. Näiteks ruutsentimeetreid nahka täis joonistada. Kui lapsena vildikaga normi ära ei täida, tuleb hiljem jätkata. Normid on seejuures individuaalsed.

      Delete
    4. Tuulerõugete ja laste kohapealt ei saa kaasa rääkida, aga nö. ette nähtud kvoodi täitmine tundub paika pidavat. Väiksena koduloomi ei lubatud, mängisin võõraste omadega, nüüd on endal 2 kassi ja koer :D ise põhjendan ka just sellega, et väiksena ei saanud, nüüd on topelt

      Delete