2017/04/07

Risu

Mul oli plaan homme autoga ülevaatusel ära käia. See on nagu kassi loomaarsti juurde viimine, sest peategelane üritab teha kõik, et sinna mitte minna. See on uskumatu, kui laiali üks kass oma neli jalga võib ajada, kui teda arsti juurde minekuks transpordipuuri toppima hakata. Kohale jõudes ajab ta oma jalad täpselt sama harali, et nüüd teda puurist läbivaatuslauale tõsta ei saaks - sa mu meie, kui armsaks vihatud puur arsti juurde jõudes korraga saab! Auto ei ole oluliselt parem. Vaevalt olin jõudnud "ülevaatus" ja "sellel nädalal" lausuda, kui mu hõbedane ront täna hommikul esimese asjana mootori märgutule põlema viskas ja sõitma hakates kelmikalt tõka-tõka tegema hakkas. Kusjuures juba üleeile oli mul korra foori tagant ära sõites tunne nagu ei tahaks auto õieti kiirendada, aga peale korra süüte välja võtmist oli jälle kõik korras. Mõtlesin, et küllap on pikemas perspektiivis mingi käigukasti elektroonikajama soolas. Mis on iseenesest päris nõme jama. Võimalike mootoriprobleemide kõrval tunduvad võimalikud käigukastiprobleemid siiski lausa meeldivatena.

Eelmises töökohas sõitsin headel nädalatel 400-500 kilomeetrit ja halbadel kolm korda rohkem. Ainus, mis selle juures rõõmu tegi, oli, et tööandja maksis mu kütuse eest ja auto pealt täielikku erisoodustusmaksu. Ühel hetkel sai mul sellest hullusest siiski kõrini ning organiseerisin endale töökoha, lastele koolid, lasteaiad ja trennid ning muu elu kodust kõik 3 kilomeetri raadiusesse. Teoreetiliselt ei ole mu elus enam kohta, kuhu ma jala, rattal või rulluiskudel minna ei saaks.
"Tuleb uus auto osta," arvas mees, kui olin elu ümberseadmisega lõpetanud.
"Miks?" ei suutnud mina ta mõttekäiku jälgida.
"Sul ei ole ju enam tööautot," selgitas mees.
"Ma töötan naaberkülas. Mul ei olegi enam autot vaja." Lootused olid kõrgel. Iga päev rattaga tööle, rulluiskudel poodi ja nii võib veel kaalust alla võtma hakata. Pealegi töötan ma nüüd toidusektori asemel farmaatsiatööstuses. Kui enne oli mul tööl pidev piiramatu juurdepääs toidule ning ametist tulenev kohustus ka üht-teist degusteerida, siis praeguses töökohas ei tohi suures osas hoonest isegi juua, söömisest rääkimata. Mis süüa, meil on selliseid ruume, kuhu sisenemiseks tuleb kõiki riideid, isegi sokke kaks korda vahetada. Esiteks võtad oma sokid ära ja paned jalga need, mida peale igat kasutuskorda pestakse. Siis lähed järgmisesse lüüsi ja paned jalga need sokid, mis peale igat kasutamist ära visatakse. Sokke pannakse jalga nii, et alguses paned ühe, tõstad jala üle põrandale tõmmatud joone, siis paned teise ja võid ka teise jala üle joone tõsta. Katsu sa sellisesse ruumi mõni võileib või muu ese sisse smuugeldada. Ja ma veel arvasin, et toiduainetööstusest tulnuna tean ma midagi hügieenist.

Igatahes otsis mees uue auto. Muidugi mitte mulle, vaid endale. Vana oli ta otsustanud mulle jätta. Mina seda ei tahtnud, aga jättis ikka. Mitu korda olen ma rattaga tööl käinud? Täpselt ühe. Ülejäänud korrad olen nüüd, kus maja ees vakantne auto seisab, ikka mugavuse teed läinud.
Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama, kui ta vana auto müümata jätab. Ta määrib mulle pidevalt oma vanu asju kaela, kui endale uued ostab ja kui midagi lagunema hakkab, siis on skandaal.
"Kass, kuidas on võimalik, et minu käes ei ole sellega kuus aastat midagi juhtunud ja sinu käes tekivad mõne kuuga jamad?"
Jah, pean tunnistama, et oma asju oskab ta hoida küll, aga ma tean siiski, kuidas see võimalik on. Viimati ladus ta oma vana ratta juppidest mulle uue ratta kokku näiteks. Kaks või kolm korda sain sõitmas käia, kui käiguvahetaja juba nak-nak-nak tegema hakkas.
"Kas, kuidas see võimalik on, et mina selle käiguvahetajaga bla-bla-bla..., bla-bla..., bla-bla-bla?" võis loeng alata.
Just nii ongi võimalik. Kõigepealt sõidetakse sellega ei tea mitu Tartu Rattamaratoni läbi, treenitakse Eesti Meistrivõistlusteks ja siis, oh imet, hakkab iga asja füüsiline eksistents loomuliku lõpuni jõudma. Juhuslikult minu kätte jõudes muidugi. Nüüd, kus mina olen mehe käes 220 000 km sõitnud autoga mõnisada kilomeetrit sõitnud, viskab ta mulle mootoritule põlema. Päev enne ülevaatust.


No comments:

Post a Comment