2017/04/08

Minu vanem tütar

Kuna auto ülevaatusele viimise plaanidega läks täna nagu läks, kasutasin hommiku laste pliiatsikarpide organiseerimiseks ning jää-uiskude panipaiga ülemisele riiulile tõstmiseks, et rulluisud alla saaks tõsta. Pliiatseid läheb meie majas nagu leiba ning jää- ja rulluiske on meil lastega kokku 8 paari. Minu vanema tütre teekonna alguses poleks võinud küll arvata, et just joonistamine ja uisutamine tema hobideks ning lemmiktegevusteks võivad saada.

Ta oli mõned kuud vana, kui perearst meid puusaliigese düsplaasia diagnoosi kinnitamiseks ortopeedi vastuvõtule suunas. Ega seal enam suurt kinnitust vaja olnud, sest seda oli ka ilma täiendavate uuringuteta näha, et lapse reied on ebasümeetrilised, vasak puus ei liigu nii hästi kui parem ning kõverdatud jalga ringikujuliselt liigutades kostab vali raksatus. Ortopeedi vastuvõtt oli Lasnamäel mitmekorruselises monsterkliinikus. Oli parajasti haiguste hooaeg ja läbi maja neljandale korrusele liikudes tundsin lausa füüsiliselt, kui seal sadade inimeste poolt kokku tassitud bakterid ja viiruseid iga nurga peal varitsevad. Selle pärast pesin arsti kabinetis esimese asjana käed, laotasin läbivaatuslauale kodust kaasa võetud puhta teki ja alles siis hakkasin last selle peal lahti riietama. Väikesed asjad, mis hiljem väga oluliseks muutusid. Arst keerutas paar korda lapse jalga, vangutas raksu peale korra pead, aga saatis meid vormi täiteks siiski ka korrus kõrgemale puusaliigese röntgenisse. Tagasi alla tulles saime kinnituse, et tõesti, lapse vasak puus ei ole korralikult välja arenenud.
Arst ütles, et laseb ta sellistel lastel jalad liigese õigeks välja arenemiseks vajalikku asendisse fikseerimiseks kipsi panna.
"Te tundute olevat korralik ema," jätkas ta.
Tänasin. Ma ei ütleks, et üleliia pedantne oleks, aga korraliku regulaarse kätepesu tähtsust on siiski raske alahinnata.
"Kui tahate ja olete valmis lapsega ise tööd tegema, on peale kipsi ka teine võimalus."
Loomulikult olin ma valmis. Ortopeed näitas kiirelt mõned võimlemisharjutused, mida lapsega koos teha ning õpetas, et last tuleb selliselt süles kanda ning mähkida nii, et ta jalad maksimaalselt laiali konnaasendis oleks.
Arst kulutas meile 15 minutit ning ei vaadanud kordagi lapsele otsa. Siiski ei tähenda konveiermeetod tingimata ebakvaliteetset teenust. Ma sain täpselt seda nõu, mida vajasin.

Kodus kudusin internetist leitud õpetuse järgi lapsele villaheidest mõned paarid mähkmete kattepükse, millesse toppisin kaks või kolm riidemähet. Beebi nägi välja nagu väike Michelini mees, aga selle eest hoidis kogu kaadervärk jalad kenasti ortopeedi poolt nõutud konnaasendis. Lisaks võimlesime mitu korda päevas ja lapsevankri kasutamise unustasin ära. Nüüd käisin igal pool ringi laps rõngaslinaga jalad laiali kõhule seotud. Ma ei ütleks, et kogu see sehkendamine ebamugav oleks olnud. Mul on isegi hea meel, et olude sunnil riidemähkmeid kasutama hakkasin ja lapse linas kandmise eeliseid tundma õppisin. Teise lapsega läksin juba vabatahtlikult sama teed, sest ise õmmeldes on riidest pestavad mähkmed kena kokkuhoid ning kandelina ääretult mugav lahendus. Käed on vabad ning seda, kui tüütu on ennast lapsevankriga ühistransporti nikerdada, poe piimaleti ees rüseleda, lumest ja porist läbi rammida või olematutest kaldteedest üles ja kitsastest ustest läbi pressida, tean vaid teiste emade juttudest. Ka on mul nüüd käpas üks vahva võimlemisharjutus, mida eranditult kõik beebid armastanud on.

Kui paar kuud hiljem jälle perearsti juures kontrollis olime, kutsus see kohe ühe praktikandi kohale, et talle demonstreerida, kuidas kõlab puusaliigese düsplaasia tunnuseks olev klassikaline puusaraks. Mingit raksu ei tulnud. Puus ise liikus vabalt nagu iluvõimlejal ning lapse jalad olid kenasti sümmeetrilised. Paari kuu töö ja ma ei ütleks, et see raske töö oli.
Kõndima hakkas mu vanem laps hilja, aga probleemideta. Täna on ta seitsmeaastane ja tegeleb rulliluuisutamisega. Kas ma olin uhke, kui ma teda esimest korda tagurpidi sõites pääsukest tegemas nägin? Ei. Ma olin superuhke. Vabaõhuliuväljas uisutamas käimine on meie pere ühine talvine traditsioon. Suurema õe eeskujul õppis sellel talvel ka mu kolmeaastane ise ilma toeta või käest kinni hoidmata sõitma.

Selle hooaja lõpp

Kui mu vanem tütar jalad alla oli saanud, hakkas selguma, et ta on võrreldes teiste lastega ka kätega pisut laisk. Kui teised emad rääkisid, kuidas nende aastased juba iseseisvalt lusikaga toitu suhu kühveldavad, siis mina toitsin enda oma veel kaheaastaseltki. Üldse tundus tal olevat probleeme sellega, mida käte peenmotoorikaks nimetatakse. Ise sööma hakkas ta vist alles kolm saades, suvel enne lasteaeda minekut. Lasteaiast hakkasin aga saama tagasisidet, et tüdruk ei hoia hästi pliiatsit ja selle tõttu ei suuda kunstitunnis korralikku kriipsugi paberile vedada. Soovitati koju muretseda paksud pliiatsid ja vältida vildikaid. Proovisin, aga kuna ta näpud nii pudedad olid, siis pliiatsitega joonistamine oli talle raske. Kui vildikaid kätte ei andnud, siis ta ka ei joonistanud. Lõin käega ja leppisin sellega, et kui teised lapsed ise paberile algelisi kriipsujukusid tegid, siis minu oma töödes oli iga kord tugevat õpetaja abistavat kätt tunda. Siis see juhtus. Umbes 5-aastaselt sai temast üleöö rühma parim joonistaja. Lisaks lemmikmultikategelastele hakkas ta joonistama koomikseid loomadest, abstraktseid mustreid ja ise välja mõeldud tegelasi. Iga pildi taga on idee, kompositsioon ja läbi mõeldud värvivalik. Viimasel paaril nädalal on mu öökapile toodud sellised pildid:

Lugu sellest, kuidas kass liiga palju pitsat sõi ja paksuks läks ning teised loomad ei söönud
Visand järgmise projekti jaoks

Pokemon. Spetsiaalselt emale
Ja miniraamat tema lemmikponidega. Sees on ka uhked pildid
Nii joonistab 7-aastane, kelle kohta neli aastat tagasi öeldi, et ta ei oska pliiatsitki käes hoida. Konarlik algus ei pea alati midagi tähendama.

2 comments:

  1. Väga inspireeriv ja väga ägedad joonistused :)

    ReplyDelete
  2. Kui äge! Minu nunnukad lihtsalt ei armasta joonistada-värvida, poiss vihkab kirglikult, plika läks (nagu sinugi oma) üleöö lahti ja nüüd joonistab väga ägedaid olendeid (peamiselt triibulisi kasse), aga pigem ikka süüakse minu närve, kui pliiatsid kätte võetakse.

    ReplyDelete