2017/03/05

Valentina

Nüüd, kus mul töökohavahetusest juba piisavalt aega möödas on, saan vaikselt hakata ka oma eelmise tööga seotud lugusid jutustama. Neid on palju. Valentina lugu tuli mulle meelde, kui mõned nädalad tagasi valmistoidu leti ees seistes pakki väga tuttavate tšeburekkidega silmasin.



Pikk taustajutt lühidalt on selline, et eestlased on üks pagana näljane rahvas. Meie oma tootmine ei jõudnud neile nii palju toitu ette anda kui ära söödi. Prognoos näitas ka edaspidist mahtude kasvu. Nii käisime meie valmistoidu bossi ning tootmise ostujuhiga mööda erinevaid suurkööke, et leida kedagi, kes suudaks meile kvaliteetselt võikusid treida, makarone keeta, salatit hakkida, kartulitputru mikserdada või ükskõik millist lihtsat pooltoote ettevalmistust allhanke korras teha enne, kui meie oma köögil katus pealt lendab nagu Tšernobõli tuumreaktoril.

Nii oligi meil ühes Tallinna külje all asuvas suurtootmises kohtumine kokku lepitud. Mul oli kodutöö halvasti tehtud ning väga nende tausta uurinud ei olnud. Teadsin ainult, et nad suht okeisid pelmeene teevad, aga samas on neil ka näiteks salatite tootmiseks võimekus olemas. Kuna ka meie salatiliin oli üle koormatud, siis koostööpunkt oleks vägagi olemas olnud. Tehase autovärava taga sisse laskmist oodates ohrannikuga suheldes sain aru, et seal majas eesti keelt ei räägita. Pärast võttis meid vastu müügidirektor või mingi selline asjapulk. Georgi. Seal majas oli üldse vist 100 või 200 töötajat, aga kõik olid ametinimetuselt direktorid või juhid. Isegi see mees, kes tootmises sinki viilutas, oli singidirektor.
Minu kahest kaasas olnud kolleegist oli üks pool elu välismaal elanud on ja selle tõttu vene keelt ei hablanud, teisel isa vene rahvusest ja selle tõttu hablas väga ja siis mina eestikeelsest kodust ja põlvkonnast, kes koolis vene keele tundides lakke sülitas ning hiljem seda kibedasti kahetsedes vene keelega kurja vaeva nägi. Mõned aastad iseseisvat tööd vere maitse suus ja võin uhkusega ütelda, et ma isegi enam-vähem räägin nüüd.
 
Tootmise kontor oli sisekujunduselt otse 80. aastatest välja astunud. Istusime Georgiga nõupidamisteruumis, rääkisime ilmast, müükidest, müükide seosest ilmaga ja muust tühjast-tähjast. Oli aru saada, et oodatakse midagi ja asjast veel ei räägita. Küsisin siis diskreetselt, et kas me ootame veel kedagi. Jaa, Valentinat pidime ootama. Kui Valentinat siis Valentinat. Valentina saabudes ei jaganud ma enam üldse mängu lahti. Tegu tundus olevat tavalise nooremas keskeas valges kitlis vene toidutehnoloogiga. Georgi, selline üsna tüüpiliste direktorimaneeriga keskealine kuldketiga vene meesterahvas, tõmbas ennast Valentina saabudes millegi pärast väga väikeseks alandlikuks täpiks kokku.
Valentina tõi meile kohvi, istus maha ja korraga sai teda terve tuba täis.
"Teie tahate meie teie jaoks makarone keetma, jah? Mina võin kohe ütelda, et seda meie küll mitte tegema! Kes teil tootmise direktor on? Sina, jah?" sihtis Valentina mind sõrmega. Osutasin laua teise otsa meie valmistoidu bossile.
"Selge," kandis Valentina meid ühe pilguga maha, "Mina võin kohe ütelda, et teie makaronide keetmisest midagi ei tea, tüdrukud. See ei ole nii lihtne, kui teie arvate. Ja meie ei teeni selle pealt midagi. Makaronide keetmises rohkem muret kui raha!"
Ma siis arvasin, et kui nad meile makarone keeta ei taha, siis võivad nad kinoad keeta, salateid segada, võikusid treida või üks kõik mida nende liinid võimaldavad. Ükskõik mis toode, rahvas tahab meilt osta rohkem kui meie toota jõuame. Äkki nemad meid siiski aitama mõistliku raha eest? Aga läheks neile tootmisesse, vaataks nende võimalused üle ja siis räägiks edasi.
Sel ajal, kui Valentina meile sanitaarriietust tõi, rääkis meie ostujuht mulle kiirelt tausta lahti. Valentina oli kunagi 23 aastat tagasi kusagil Lasnamäe garaažis pelmeene hakanud tegema. Nüüd kuulub talle abikaasaga mitmetuhande ruutmeetriga mitutsada nimetust tooteid tegev suurtööstus. Kõik tema oma käega nullist üles ehitatud. Selline naine võib endale diivatsemist lubada küll. Oligi nii, et kui me kusagilt läbi jalutasime, võtsid kõik töötajad valveseisangu. Valentina aga tundis seal iga viimast kui koristajat, teadis küsida, kas tal onu endiselt joob ning vanaema on jooksus kassi juba üles leidnud jne.

Kuna magnaadist Valja endiselt vihjest, et ta meile ainult makarone ette keetma sünnib, pisut haavunud oli, tuli teda vaikselt üles soojendama hakata. Olime just fritüüriruumi jõudnud. See oli umbes korvpallihalli suurune. Seal tehti parajasti tšeburekke.
"O, chebureki moi lyubimyye," (mm, tšeburekid, minu lemmikud) alustasin massaažiga.
"Sulle meeldivad tšeburekid? Teie proovite!" jagas Valentina meile kohe kolm värsket liinilt tulnud tšeburekki välja. Mitte tšeburekitükki, vaid kohe tervet. Üldiselt on toidutööstuses liinide vahel söömine on väga halb komme, mida ma kunagi ei harrasta, aga keeldumine oleks vene hinge sokkideni solvanud. Üks minu kolleegidest hakkas siiski vingerdama. Ta on nimelt taimetoitlane.
"Mis?! Tema mitte minu tšeburekki tahtma?!?!" Valentina oli sellise näoga, et laseb meid kõiki kolme kohe tšeburekimasinast läbi.
"Ona vegetarianka," (ta on taimetoitlane) selgitasin oma kolleegi toitumisharjumusi. Ta oli kunagi Koreas elanud ning seal isegi koera söömisest selle vabandusega pääsenud. Valentinale ei olnud see midagi.
"Söö!" sisises mu teine kolleeg taimetoitlasele ja pressis talle tšebureki pihtu. Valentina jäi enam-vähem rahule.

Edasi liikudes olin juba ettevaatlikum. Vestlesime põhilisest ühisest murest -- tööjõuprobleemist. Valentina rääkis, et ta on viimasel ajal endale töötajaid Lätist hakanud sisse tooma mingi agentuuri kaudu. Agentuur toob nad esmaspäeva hommikul Eestisse, korraldab majutuse ja transpordi töökohale ning reedel viib Lätti tagasi. Valentina mureks jääb lätlased ainult tehase uksest sisse lasta, liini äärde istuma panna ja piitsa anda.

Uurisin veel kui palju neil tehases sügavkülmapinda on. See on strateegiline asi, mis kindlaks teha, sest kui toiduainetööstus mingi toorainega sahkerdab või muus osas kvaliteediga mängib, siis kogu seda jama toimetatakse enamasti sügavkülmkambrites. Valentina ei tahtnud sügavkülmladudest rääkida. Küsisin ääri-veeri paar korda, aga vastust nagu ei saanud. Näha oli, et teema talle millegi pärast ei meeldinud. Hiljem Georgi rääkis, et mõned aastad tagasi oli neil sügavkülmaosa maani maha põlenud, niiet valus teema siiani.

Olime oma ringkäiguga keeduvorsti tsehhi jõudnud. Arvasin, et nüüd on aeg oma massaaži jätkata.
"O, kakiye ogromnyye kolbasy!" (millised vägevad vorstid!) avaldasin siirast vaimustust. Ma ei tee nalja, need ei olnud mingid mänguvorstid. Need olid tänavavalgustusposti jämedused ja poolemeetrised. Omaette kalkuleerisin, et see peaks olema võrdlemisi turvaline asi mida kiita. Sellist mürsku ei hakka isegi Valentina meile kurku suruma.
"Minu vorst meeldib? Teie proovite!"
Vaene taimetoitlane. Kui tavaliselt jagatakse vorstidegustatsioonidel paberõhukesi viile, siis meie saime kahesentimeetri paksused kettad pihku.

Siis tuli pelmeenitsehh. See oli vägev ruum. Pelmeeniliin näeb välja nii, et ühest otsast sõidavad pelmeenid suurde kinnisesse kambrisse, mis teisest otsast nagu kuulipildujast külmunud pelmeene välja tulistab. Tuleb ette vaadata, et mõnega pihta ei saa. Selliseid pelmeenikahureid oli Valentinal kaks või kolm tükki. Eeldusel, et meile tooreid külmunud pelmeene ikka toppima ei hakata, tegin jälle suu kiitmiseks lahti. Selle tootmise hiinlanna pildiga pelmeenid on minu teada Eesti kõige müüdavamad juba aastaid ja poepelmeenidest vaieldamatult ka kõige maitsvamad.

 
Valentina aga oma hiinlanna pelmeene ei armastanud. Nad teevad veel mitut nimetust pelmeene-vareenikuid, aga hiinlanna omad ületavad kõigi teiste sortide müüki mäekõrguselt. Ma ei mäleta, mis ta tootmismahuks ütles, aga see oli mingi utoopiline arv tonne. Seejuures on need ainsad pelmeenid, mida tuleb käsitööna ette valmistada. Kui teisi sorte teeb otsast lõpuni masin, siis hiinlanna käsitööpelmeenide puhul on probleem. Esiteks tuleb inimesele nende tonnide tegemise eest palka maksta ja enamasti pole seda inimest ka võtta. Ühesõnaga palju muret ja kulu. Tõenäoliselt on Valentina Lasnamäe garaažist alustades enne nii mõnegi tonni neid pelmeene ka oma käte vahelt läbi lasknud. Samas isegi, kui täna ta hea meelega neist üldse kuulda ei tahaks, on ta just pelmeenide najal oma tööstuse üles ehitanud ning ka täna on hiinlanna pelmeenid tema brändi üheks oluliseks komponendiks.

Kui me Valentina juurest tulema saime, olime nagu välja väänatud. Mitte ainult selle pärast, et meid kurguni tšeburekke ning muud kraami täis söödeti. Põhiliselt Valentina pöörase intensiivsuse pärast. Energiaga, millega tal riigikeelt mitte osates on õnnestunud garaažist alustades püsti panna Eesti suurimaid toidutootmisettevõtteid ning millega ta kogu seda hullumaja iga päev ohjes hoiab, on ääretult väsitav isegi mõned tunnid sammu pidada. Aga ainult sellise energiaga on võimalik ka Eesti parimaid pelmeene toota ning taimetoitlased tšeburekki sööma panna. See pole talle midagi. Valentina paneks vajadusel isegi pingviinid Mehukattit jooma.

Valya, ty prosto prelest!

8 comments:

  1. Tehastes ja tootmistes leidub värvikaid persoone :) Vinge mutt igatahes! Järgmine kord poes vaatan neid pakke respektiga.

    ReplyDelete
  2. Võib-olla ütleksid ka Valentinale endale, et temast kirjutad. Tegemist on ju konkreetse inimesega, kelle kohta on antud üsna täpsed viited ja kes võib-olla ei taha kõiki neid asju enda kohta avalikustada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma veel kartsin, et seda võidakse sponsoreeritud tekstiks pidada :)

      Probleemiasetus on muidugi hea. Postituse mustand oligi mul muudetud nine kasutades kirjutatud. Ostudirektori puhul jäingi muudetud nime juurde. Tegelikult on mul varrukas ka Oliver Kruuda lugu läbi minu isiklike kokkupuudete temaga. Oliveri puhul oleks jälle isegi perekonnanime kasutamine ok.
      Ma olen suur Eesti toiduainetööstuse austaja. Inimesed, kes selle arengusse panustanud on, väärivad kõik oma lugu. Toiduliit vahepeal isegi tegi mingit sellist kampaaniat.
      Ühesõnaga teatud kaliibriga tegijad muutuvad osaks ajaloost sellena, kes nad on.

      Delete
  3. Ma pole kunagi neid pelmeene ostnud, õigupoolest mulle ei maitsegi pelmeenid ja perele ka sööta ei taha...aga ma vist järgmine kord poes võtan paki neid hiinlanna omi :D

    ReplyDelete
  4. Täiesti vapustav kirjastiil! Tooksin jutustamisstiilis suured paralleelid saksa-vene-juudi päritolu Vladimir Kamineriga, kahjuks on eesti keelde tõlgitud küll ainult üks romaan, kuid nii saksa kui ka eesti keeles on mõlema kirjutaja teksti sama meelelahutuslik ja ladus lugeda! Suurimad tänud, turtsatasin päris mitu korda :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan, aga ma kardan asi on suurelt osalt siiski väärt aineses :)

      Delete
    2. Ei nõustu. Olen selle blogi algusest alates läbi lugenud. Kui samast sulest raamat tuleks, oleks see kõvem myygiartikkel kui kõik pelmeenid kokku. Väga hästi jutustatud lood.

      Delete