2017/01/22

Tagasi juurte juurde - Eesti uuest brändist

Viimased ajad on meil kodus vaheldumisi kaks ajakirja käinud: eestikeelne National Geographic ja Ajalugu. Nende tellimusi on mul lihtsalt erinevaid kanaleid pidi võimalik tasuta saada olnud. Viimased satsid olen tellinud Swedbanki preemiapunktide eest näiteks. Mul endal ajakirjade lugemise harjumust suurt ei ole, aga mu teine pool töötab kogu kraami alati tänuga läbi. Eriti kiidab ta National Geographicut. Kuna mõlemad ajakirjad ilmuvad Äripäeva kirjastuse alt, siis on nad minus mingil põhjusel müügipotentsiaali haistnud. Olen saanud juba kolm või neli kõnet teemal "Oo, me siin Äripäevas näeme, et olete huvitatud kvaliteetajakirjadest nagu National Geographic ja Ajalugu, seega intelligentne inimene, kuid Teie tellimus on kohe lõppemas. Meil on suurepärane uudis, saame teile soodsa hinnaga pakkuda uut tellimust bla-bla-bla..."
Selles mõttes hea müügitehnika, et algul hakatakse inimese intellekti ja head maitset kiitma. Selle tõttu vastasin esimesed korrad, et tänan, aga ma mõtlen veel natuke tellimuse pikendamise osas, kuigi ajakirjad on head. Kuigi tõde oleks olnud, et mulle ei meeldi mitte intellektuaalide ajakirjad, vaid tasuta ajakirjad. Kuna viimane müügikõne äratas mind lõunaunest, siis tol korral võisin ma oma keeldumises küll tahtmatult ka pisut terav olla. Nii või teisiti jagub tasuta National Geographic`ut mulle veel mitmeks kuuks.



Kuna mu mees National Geographic`ut ja Alalugu sedavõrd hindab, siis ei luba ta vanu ajakirju niisama välja visata, vaid need tuleb maale ka tema vanematele lugemiseks viia. Mis seal ikka, seal on prügivedu nagunii odavam.
Eile viisimegi portsu ajakirju maale, et siis kartulipangega linna tulla. Naturaalmajandus toimib ka tänapäeval.
Nüüd ma saan aru küll, miks mu teine pool ajakirju maale tahab vedada. Kuna maa on seal hetkel kartulite kasvatamiseks liiga külmunud, aga metsas puude langetamiseks ja välja vedamiseks liiga pehme, siis polegi seal peale ajakirjade lugemise suurt teha. Nii sirvisin ka mina ämma diivanil vedeledes viimase Ajaloo numbri läbi.
Silma jäi lugu välja surnud inimahvidest ja konkreetselt ühe indiviidi - Lucy - hukkumisest. Lucy kukkus nimelt ennast puu otsast surnuks.



Kuigi inimahvid juba kenasti kahel jalal kõndisid, sundis kas nostalgia või miski muu Lucy`t ikka tagasi puu otsa, kuigi see juba läbitud etapp oli. Edasi ei saanudki muud juhtuda kui surnuks kukkumine ja väljasuremine.

Ma olen mehele juba tuhat aastat rääkinud, et vorstiviilu või midagi muud lõigates ei tohi noaga enda poole tõmmata ja üldse on meil sellisteks asjadeks lõikelaud olemas. Ma ei saa aru, mis pagana komme see on asju käes noaga nüsida? Mees on sellepeale ikka vastunud, et Karus on eluaeg asju käes suunaga enda poole lõigatud. Karu on talu, kus tema isapoolne suguvõsa vist juba alates sellest, kui mandrijää hunniku rändrahne maha jättis ning Eesti tänase territooriumi enda alt vabastas, elanud on.
Nii ta õndsalt oma võileivamatejali pihus nüsis, kuni enne viimaseid pühi Kaubamaja kodumaailma jõulukinke ostma juhtusin. Lisaks jõulukinkidele soetasin koju uue komplekti Victorinox` nuge. Õhtul võttis mees vasakusse kätte singi, paremasse uue noa ja tõmbas siis rapsaki! ootamatult terava uue noaga lisaks singiviilule ka näpu ribadeks. Nagu peahaavadest kipub ka sõrmest alati haava suurusega võrreldes ebaproportisonaalselt palju verd tulema. Mees heitis dramaatiliselt diivanile pikali ja nõudis, et ma verejooksu peataksin. Kahjuks on meil kodus vaid lastele mõeldud plaastreid. Lõpuks pidi vaene mees näpu maalriteibiga kinni tõmbama, sest lasteplaastrite kohta arvas ta: "Mina küll mingit muumitrolli ümber sõrme panema ei hakka!"

Eile maal seda lugu mehe vanematele rääkides sain teada, et mitte ainult mehe isapoolses suguvõsas pole kombeks olnud põlvede viisi asju näpuvahel enda poole noaga lõigata. Ka ämma onul oli ükskord sedaviisi rapsides nuga ninna karanud nii, et verd kahte lehte lendas. Hea, et ninaots külge jäi.

Lucy ja noa loo moraal on see, et ka kogu austuse juures mineviku ei tasu kõigis asjades oma juuri üle romantiseerida, puu otsa tagasi ronida või rändrahnude ajastusse kinni jääda. Niimoodi võib ennast kogemata surnuks kukkuda, nina peast ära lõigata või Eesti uus bränd sündida.



***
 
*Sponsoreerimata postitus on. National Geographic on mu mehe sõnul tõesti väärt lugemine ja Victorinox` noad teravad ja Eesti uus bränd pisut veider.

No comments:

Post a Comment