2016/11/20

Veel lugusid minu muusast

Hommikul, kui mees koos lastega juba 40 minutit Tšehhi multikat Mat & Pat vaadanud ning samal ajal naerukrampides maas väänelnud oli, tahtsin küsida, kas ta ikka on juba täiskasvanuks saanud. Mat ja Pat on kaks venda või sõpra, kes ei suuda nina ka nii nokkida, et neile maja kaela ei kukuks või nad end mõnda muusse idiootsusesse ei mässiks. Kuna ma samal ajal umbes sama intellektuaalse meelelahutuse - oma Pokemonide organiseerimisega - tegelesin, jätsin siiski küsimata.
Lõpuks, kui mu mehe "Kass, Kass, vaata nüüd! Vaata, mis nad nüüd teevad! Täitsa lõpp! Kass, vaata ükskord! Kass, miks sa ei vaata?" üle viskas, tegin mürgise märkuse, et nii nagu ei saanud ma juba lapsena aru, mis kilplastes naljakat peaks olema, ei saa ma ka nüüd aru, mis huumorit Mat & Pat endast kujutama peaks. Mat & Pat ongi väga kilplaste moodi, ainult natuke uuemad, Tšehhist pärit ja nukud, mitte joonistatud animatsioon.
"Kass, see on selle pärast, et sa ise nende moodi oled," ütles mees solvunult.
"Vastupidi, inimestele meeldivad tegelased, kellega nad teadlikult või alateadlikult samastada saavad," tuletasin psühholoogiaõpikust loetut meelde.
"Lapsed, teie ema on Pokemon," võttis mees kohe mu teooria omaks ja arendas edasi.

Täiskasvanuks saamise teema on meil aktuaalne selle pärast, et mees tähistas nädalavahetusel oma sünnipäeva. Ämm rääkis, et omal ajal olid arstid lapse oletatava sünnikuupäeva hoopis oktoobri, mitte novembri keskpaika ennustanud. Oktoobri keskel pidigi mehe ema haiglasse minema ja seal kuu aega ootama, kuni mu mees lõpuks siia maailma otsustas tulla. Nõukaaegse meditsiini rutiinid. Ämm spekuleeris, et ju siis arstid panid sünnikuupäeva määramisel midagi väga mööda, aga minu meelest on see täpselt mu mehe moodi. Isegi omaenda sünniga kuu aega hiljaks jääda sel ajal, kui kõik teised tema järgi ootavad.

Lisaks sünnile loeb ämm poja elu oluliseks verstapostiks tema vanematekodust välja kolimist. Ta tuli siis maalt linna ülikooli. Nädala linnas koolis käinud, sõitis poiss nädalavahetuseks koju.
"Mamps, kirjuta mulle paberi peale, kuidas hakklihakastet tehakse," palus poiss ema. Tundub, et möödunud nädalal oli toiduprobleem oli tema elus esimest korda aktuaalseks muutunud.
Järgneval esmaspäeval hakkas mees linnas hakklihakastet tegema. Ema oli kirjutanud, et pool supilusikatäit jahu tuleb panna. Mees pani, aga midagi ei juhtunud. Pani siis veel pool juurde. Ja siis veel kaks või kolm. Kuhjaga. Tahtis veel panna, aga ei saanud, sest lusikas seisis kastme sees püsti. Rohkem ta hakklihakastet teha proovinud ei ole. Järgmised kolm aastat sõi praekartuleid. Siis tuli ka õde maalt linna ja nad hakkasid korterit jagama. Nüüd said nad keedetud makarone teha. Mees oskas vett keeta ja õde makaronid sisse panna. Selles, kes poti ära pesema peaks, nad kunagi ühele nõule ei saanud. Kui ma neil esimest korda külas käisin, leidsin kraanikausist nii täis hallitanud poti, et hallitusvõrgustik hakkas juba kaant üles tõstma. Selle puhastamiseks oleks leeklampi vaja olnud. Minu meelest viskasid nad poti lõpuks ära.

Mu meheõele on lisaks ohtrale julgusele ka õppimisvõimet antud. Viimane kord, kui me mehe õe ja vennaga ühise laua taga istusime ning õe tehtud kooki maitsesime, kiitis mehevend õde: "Sa oled meil siis ka lõpuks süsinikuajastust välja saanud."
Minu mees küll ei ole. Ta võttis hoopis naise. Mat & Pat, ma ütlen.

2 comments:

  1. On mullegi 35 aastat tagasi ette heidetud, et oskasin šašlõkist süsinikku toota. Pärmitaignast lihapirukaid pidin serveerima meisli ja vasaraga. Elu on kolme lapse ja mehe kõrval kõik selgeks õpetanud. Kõike kaunist teile!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei ole pärmitainast siiani õppinud tegema. Ja mulle nii väga maitsevad pärmitainast saiakesed! Alati vaatan imetlusega, kuidas pagarid elegantselt pärmitainapalle loobivad ja viskavad. Kui ma ka üritan, siis tuleb taina asemele hoopis mingi koll välja, mis igale poole kinni jääb.

      Delete