2016/11/11

Südamekassid: meie sõber Jipp

Jipp, The


Nimi: Jipp
Liik: Kodukass (lemmiklooma passis ongi nii kirjas)
Sünnikuupäev: 15.05.2016 (oletatav)
Vanus: ca 6 kuud
Sugu: Isane. Sellega on ka erilugu. MTÜ Pesaleidja lehel oli kirjas, et Jipp on poiss. Kui me ta koju tõime, siis alguses oli ta nii väike, et väga aru ei saanud. Mõni aeg hiljem tekkisid kahtlused, sest noh, Jipp kasvas, aga midagi muud nagu ei kasvanud. Mul on kunagi isane kass olnud ja minu mäletamist mööda olid need asjad küll suuremad. Googeldasin mis hirmus kasside sabaalustest pilte välja, aga aru ikka ei saanud. Läksin natuke juba ärevaks, sest Pesaleidja loovutustingimuste kohaselt pidime kassist igavese neitsi tegema, kui ta piisavasse vanusesse jõuab, aga kuidas sa lähed veterinaari juurde ja ütled, et lõigake ära, kui see pärast vastab, et pole tal ju midagi lõigata
Nüüd on Jipp varsti poole aastaseks saamas ja võib siiski kindlalt ütelda, et on jah poiss
Karvkate: Musta-hallikirju, käppade otstest ja kurgu alt valge
Eritunnused: Musta värvi ninasõõrmed. Öösiti norskab

Eellugu

Jipi meile tuleku lugu sai alguse juba päris mitu aega tagasi. Kui me veel mehe, mehe venna, mehe õe ja teiste karvaste ja suleliste inimestega Kalamaja korteris kommuunielu elasime, siis tõotas mu teine pool mulle pühalikult, et kohe, kui me oma koju kolime, võime kassi võtta. Varsti oligi meil korter Pirital, aga mida ei olnud, oli kass. Mees arvas, et kui me suurema elamise saame, siis võime küll kassi võtta. Mõned aastad hiljem meil oli pea kaks korda rohkem ruumeetreid, neli tuba, kaks terrassi, üks rõdu ja lapike muru Viimsis. Kassi ikka ei olnud. Mees arvas, et noo... vaatame. Selle peale hakkasin mina kõiki naabruskonna kasse, kes alumise terrassi uksest lähemalt kui 25 meetrit möödusid, lahkesti meile sisse paluma. Mul oli nende tarbeks isegi kassitoitu varutud. Kahjuks väga palju neid liikumas ei olnud ja enamik olid heas toitumuses tõukassid. Viimane kui üks ilmselgelt omanikuga. Käisid kõik toad läbi, süüa ei tahtnud ja veerand tundi hiljem läksid jälle oma teed. Mees alguses tegi kurja nägu, aga kui ma ükskord varem tööle pidin minema, lasi ühe maja taga jalutanud kiisu täiesti omaalgatuslikult sisse. Pärast saatis mulle video. Ma ei ole elus näinud kedagi nii andunult ühte looma silitamas. Minu meelest tegi ta kassile isegi massaaži. Õhtul hakkas mees rääkima, et peame ikka kassi võtma. Eelkõige laste pärast. Pealegi maandavat kass stressi ja nii.
Huvitav, et kui nüüd on vaja Jipi liivakasti tühjendada, siis räägib ta hoopis, et mina tahtsin ju kassi võtta ja selle tõttu olevat sõnnik ainuisikuliselt minu vastutada.

Varjupaigas

Kui raske võib ühe kodu otsiva kassi leidmine olla, eksole? Ühel laupäevahommikul pakkisimegi end perega autosse ja sõitsime Viljandi maanteele loomade varjupaika. Algus oli paljutõotav. Hoone üks külg oli suur läbi kahe korruse ulatuv klaasaken, maast laeni kasse täis. Läksime sisse. Seletasin registratuuritädile, et me tahame kassipoega võtta. Võib ka täiskasvanud kass olla, aga sõbralik peab olema. Selle peale näidati meile ühte klaasboksis olevat kassipoega. Ta olevat ainuke kassipoeg hetkel uut kodu otsimas. Loom oli ilus, aga otsis ebaloomulikult intensiivselt inimkontakti. Kohati värises.
"Millist ravi ta saanud on?" tahtsin mina teada.
Registratuuritädi lappas oma žurnaalides ja teatas ebamääraselt: "Antibiotiki"
Ja mina sain aru, et see on ajukelmepõletik või muul põhjusel kahjustatud närvisüsteem. Ma tean katkiseid kasse. Ma olen aastaid tagasi olnud vabatahtlik ühes kasside varjupaigas. Minu süda nutab selle ja kõigi teiste õnnetute loomade pärast, aga ma taha endale kanda võtta rohkem, kui ma kanda tahan. Probleemne loom on minu jaoks liiga palju. Ma olen isekas ja halb, aga seda on liiga palju.
Küsisin teiste kasside kohta. Meid juhatati ühte täiskasvanud kasse täis ruumi. Sinna sisse minek oli nagu kosmoselaeva sisenemine. Topeltuksed. Järgmist ust ei tohtinud enne eelmise sulgemist avada. Toas oli umbes 15...20 kassi. Loomasõbralikult sisustatud ja puhas, aga haises nagu üks suur kassi liivakast.

Kõik kassid olid lahtiselt. Lapsed oleks vist kohe valmis olnud sisse kolima. Vanem laps tahtis seda kassi, kes kõige kaugemale oma magamispesa nurka taganes ja kõige kurjemalt sisises. Noorem sai toa kassibossilt käpaga. See käpp vehkis üldse väga kergelt ringi. Kui boss-kass nägi, et kellegi saba vale nurga all olema juhtus, andis kohe tou ära.
Sel ajal kui lapsed ohjeldamatult kasse silitasid ning neid mänguasjadega  meelitasid ning mees netist uudiseid luges, jälgisin mina mängu. Kõik kassid peale ühe punase olid katki. Ainult toidukausi vahet käis see punane liiga tihti. Võtsin ta sülle, vaatasin hambaid, kõrvu ja silitasin natuke. Üks kont rinnaku all oli veidralt kasvanud, aga ka füüsiliselt tundus muidu täitsa terve olevat. Psüühika oli ka ok. Näitasin kassi mehele.
"See sööb meid paljaks ju!" arvas mees. Punane kass oli jälle omadega toidukausi ääres.
Mees arvas veel, et emotsiooni pealt otsust teha ei tohiks. Tänasime varjupaiga inimesi, ütlesime, et mõtleme veel ja sõitsime koju. Lapsed halasid terve tee. Lihtsam on nad vist lastekodusse viia kui loomade varjupaika ja sealt ilma lemmikuta koju tulla.

Päev hiljem olin piisavalt mõtelnud. Ma tahtsin seda punast kassi. Helistasin varjupaika. Alguses keegi ei vastanud, aga õhtul sain teada, et päris omanik oli punast kassi juba otsinud ja tuleb talle varsti järele. Niimoodi me oma punasest rongist maha jäime.

MTÜd

Edasi hakkasin erinevate tänavakassidega tegelevate vabatahtlikke organisatsioonide kodulehekülgi läbi vaatama. Ühelt leidsingi ideaalsena tunduva kassipoja. Iseloomustuses oli veel kirjas, et on sõbralik ja puha. Helistasin ja uurisin kassi kohta. Tundus, et ongi ideaalne loom. Lõpuks küsin igaks juhuks veel üle, mida see sõbralik täpselt tähendab. Pidi olema nii, et kass kallale ei tule ega muul viisil agressiivne ei ole, ainult uriseb vaikselt voodi all. Tõeline sõbralikkuse etalon ju. Sinna paika see asi meil jäigi. Oskaja käe all pidi pea kõigist ebasotsiaalsetest kassipoegadest lõpuks asja saama, aga ma olen näinud ka selliseid, kellest ei saa. Ma ei taha riskida. Mu mees tahab kassile massaaži teha ilma, et tema peale urisetakse.

Ühel hetke jõudis minu Facebooki uudistevoogu pilt kassist, kelle tuttava tuttav  Mustamäelt üles oli korjanud. Kodukass, aga kiibistamata. Võtsin jälle paar päeva mõtlemiseks, aga kui lõpuks otsustasin, et jah, ma tahan seda jooksikut, oli ka see juba endale kodu leidnud.

Siis jäid mulle Pesaleidja lehelt silma täiesti identsed kolmekuused kaksikud kassitüdrukud Ami ja Nomi. See oli juba rohkem kui ideaalne. Mu kaks last on võimelised üksteist ka kustukummi pärast maha lööma, niiet mõlemale samasugused kassipojad oleks väga tervislik lahendus. Mees arvas küll, et ma olen natuke hull, kui ma kahte kassi võtta tahan, sest need hävitavad raudselt mõne hetkega meie maja. Ma väitsin vastu, et meil on kaks väikest last ja mitte miski ei saa sellest maja kiiremini hävitada. Etteruttavalt võin ütelda, et seekord oli mu mehel õigus ja kombinatsioon väike laps + kass hävitab maja ainult väikelapsest siiski veel tõhusamalt.

Seekord ma enam kassi maha magada ei kavatsenud ja asusin kohe tegutsema. Kui tavaliselt on nii, et inimene valib endale, kassi, siis Pesaleidjas pead sa hoopis kassi saamiseks ise kandideerima. Selleks tuleb täita pikk ankeet, milles ristküsitluse teel  proovitakse kindlaks teha, kas sa ikka kassi võtmiseks sobid. Saatsin ankeedi ja muutusin natuke ärevaks. Äkki ma ei kvalifitseerugi kassi saamiseks piisavalt heaks?
Õnneks sain juba järgmisel päeval vastuse, et võin neilt kassi saada küll. Edasi suhtlesin otse Ami ja Nomi hoiukodu perenaisega. Võtsin vanema lapse kaasa ja läksime kassikaksikuid vaatama. Nende perenaine elas vanalinna piiril puitmajas ühetoalises korteris, kus lisaks temale pesitses seitse päriskodu otsivat kassi. Kõlab nagu klassikaline hull kassitädi Simpsonite multikast, aga tegelikult oli väga tore kahe jalaga maa peal hilistes kolmekümnendates-varastes neljakümnendates naisterahvas. Kui inimene on otsustanud oma elu kodutute kasside päästmisele pühendada, siis on see tegelikult väga okei. Mõni aeg hiljem sain teada, et ta on oma tegelikult mitte ainult kasside, vaid terve maailma päästmisele pühendanud. Ma juhtusin sel suvel Arvamusfestivalil ühel väga väikesel laval esinema. Rääkisin eetilisest kaubandusest ja arengumaades inimõiguste tagamisest. Mulle juhtus publikusse see sama Jipi, Ami ja Nomi esimene perenaine. Mitte minu, vaid teema pärast, millest ma rääkisin. Pärast jäime veel juttu ajama temaga. Näitasin Jipist pilte, tema rääkis kuidas teistel sama koloonia kassidel kodu otsimisega läinud on, siis veel Lähis-Ida naiste hügieeniteadmistest ja teistest sellistest asjadest. Seejuures asjatundlikult. Tundub, et ta on tegev rohkem kui ühel heategevuspõllul. Muidu pidi ta töötama ühe välisriigi Eestis asuvas saatkonnas. Tõeliselt suure südamega meeldiv inimene.

Jipp

Ami ja Nomi koos Jipi ja veel kahe kassipojaga olid pärit ühest Romantika tänaval asunud kassikolooniast. Seal oli kaks umbes samal ajal sündinud pesakonda, kelle vanemad tundusid ka õed olevat. Ühes kolm, teises kaks kassipoega. Nii nad siis koos ja vaheldumisi kasvatasid kahekesi oma viite last.
Kui Ami ja Nomi välimuselt täiesti ühte moodi olid, siis iseloomult mitte nii väga. Üks neist, ma ausõna ei tea kumb, lasi endale enam-vähem pai teha, teine ainult sisises ja välgutas käppa. Ilmselgelt olid Ami ja Nomi siiski komplekt ja ilmselgelt ei tahtnud ma komplekti, millest 50% on tige. Mulle jäi hoopis silma Ami ja Nomi tädipoeg Jipp. Küsingi Ami ja Nomi asemel hoopis Jippi endale. Selle peale pakuti, et ma võis ju nad kõik kolmekesi saada. Mõelda vaid, ma olin veel kahelnud, kas üldse Pesaleidjast kassi saamiseks piisavalt hea olen, aga nüüd taheti mulle lausa kolm anda. Jäin siiski Jipi juurde kindlaks.
Kassile pidin järele minema nädala pärast, sest meil oli perega mõne päeva pärast planeeritud üks paaripäevane reis. Hoiukodu perenaine ainult naeris, et tal ei ole väga vahet, kas elada koos kuue või seitsme kassiga, niiet Jipp võib vabalt veel tema juures olla nädalakese.

Augusti alguses võtsime kasside transpordipuuri, et Jipp lõpuks koju tuua. Panin puuri hoiukodu põrandale. Puuri uks oli lahti. Sel ajal, kui ülejäänud kuus kassi asja kaugemalt uudistasid, jalutas Jipp esimese asjana üle toa ja ronis puuri. Vaatasime hoiukodu perenaisega veel üksteisele üllatunult otsa. Ma olin veel arvanud, et Jipi kinni püüdmine ja puuri ajamine saab paras etendus olema. Küsisin, kas ma võiks puuri ukse kinni panna. Jipi kasuema ei osanud ka midagi eriti arvata ja panin puuri ukse kinni. Vormistasime veel paberimajanduse ära ja hakkasime Jipiga koju sõitma...

Jipi lugu jätkub järgmises postituses...

2 comments:

  1. Meie maja Kass saabus kes teab kust maja ette tänava äärde muru peale vastsündinuna. Lapsed leidsid, mina olin ööpäevases vahetuses tööl. Kui siis hommikul koju jõudsin, tuli välja, et ma olin ootamatult (kasu)emaks saanud.
    ...
    Nüüd on loom 6-aastane, kõige südamlikum (ja sealjuures isepäisem) pereliige, kes üldse olla saab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen alati rääkinud, et kõige parema kassi saabki siis, kui ta ise sinu juurde tuleb ja su peremehe välja valib. Mul on ka kaks sellist kassi olnud, kes on umbes sarnastel asjaoludel nagu iseenesest kas väga väiksena või päris vastsündinuna minu juurde jõudnud. Elule turgutamise ja öiste toitmiste palgaks on olnud kõige truumad ja kiindunumad loomad üldse :)

      Ma enne Jippi võtmist lootsin ka, et mõni kass iseenesest meie ellu tuleb, aga mitme aasta jooksul ei juhtunud me mitte ühegi hüljatud kassipoja otsa, nii hakkasingi ise kassi otsima. Kuna Jipp meile täitsa vabatahtlikult transpordipuuri ronis siiski, siis võib muidugi seda ka meie välja valimiseks lugeda :)

      Delete