2016/11/28

Kui laps läheb kooli

Minu vanem laps läks sel sügisel esimesse klassi, noorem lasteaeda. Paar päev koolis käinud, hakkas vanem halama, kui ebaõiglane elu on, et tema peab lasteaia asemel koolis käima.
"Sa vihkasid ju lasteaeda," tuletasin ma selle peale meelde.
"Jah, aga ma ei teadnud siis veel, mis asi kool on!" sain vastuseks.
Koolis hakkas talle meeldima mõne nädalaga. Sellega olid kooli minekuga seotud draamad läbi. Koolist tulekuga seonduvad ei ole seevastu siiani lõppenud.

Me elame koolist 1.2 kilomeetri kaugusel. Kaks korda tuleb üle tee minna. Üks kahest on halb ülekäigurada. Hommikul saab laps autoga. Esimesel nädalal läksin talle peale tunde ise vastu. Teisel nädalal võttis mu ema puhkuse ja käis tal vastas. Kolmandal nädalal teatasin lapsele, et nüüd on ta piisavalt suur, et iseseisvalt koju hakata tulema. Lugesin veel sõnad peale, et ta mulle või isale kindlasti helistaks, kui koju on jõudnud.
20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Helistasin ise, aga telefoni ta ka ei võtnud. Ega 10 minutit peale seda. Ega veel 10 minutit hiljem. Helistasin mehele. See helistas lapsele, et siis mulle helistada ja teatada, et tõesti keegi ei vasta. Nüüd oli aeg otsimis- ja päästeoperatsioon käivitada. Sõitsin koju. Laps istus teleka ees ja mängi Minecraft`i. Sõitsin tööle tagasi. Õhtul lubas mees lapse telefonile positsioneerimise peale panna. Lapsele pidasin loengu teemal helista, kui koolist koju jõuad.
Järgmisel hommikul kordasin autos loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Telefoni ka ei võtnud. Ma saa aru, kas neil on see asi geneetiline või nakkuslik. Pool tundi hiljem võttis mees lõpuks telefoni. Lapse asukoht oli endiselt teadmata, sest teda positsioneerida sai vaid koduarvutist. Seekord lubas mees otsimis- ja päästeoperatsiooni ise läbi viia. Lapse leidis ta elutoast Minecraft`i mängimas. Mees lubas, et positsioneerimine töötab nüüd kindlasti. Pidasin loengu koju jõudes helistamisest.
Hommikul kordasin loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Seekord võttis õnneks telefoni vähemalt vastu.
"Ma ei saa teda enne positsioneerida, kui ta oma telefonist selleks loa on andnud."
Johhaidii. Seekord me otsimis- ja päästeoperatsiooni ei käivitanud. Natuke aega hiljem helistas mees, et laps on vist kodus, sest tema meilile oli tulnud teade, et keegi soovib Minecraft`ile uut skin pack`i tellida.
Kuna laps ilmselgelt koolist koju tulekuga hakkama sai, siis loobusin loengust.

Varsti kerkis üles uus teema. Keegi klassiõdedest oli ta endale külla kutsunud. Kus klassiõde elab, seda ta muidugi ei teadnud. Peagi kirjutas mulle selle sama klassiõe ema ja kutsus meie last külla. Tuli välja, et nad elavad meist vaid paar tänavavahet edasi. Ütlesin lapsele, et võib sõbrannadel külas käia küll, ainult enne peab mulle helistama ja sõbranna vanemad peavad ka lubama. Loomulikult ta ei helistanud, aga vähemalt teise tüdruku ema oli enne nõusoleku andnud. Kordasin loengut teemal palun helista, kui sa peale kooli kohe koju ei lähe.
Mõni päev hiljem helistas laps peale tunde ja küsis, kas võib seekord ühe teise klassiõe juurde minna. Lõpuks oli mu kasvatustöö vilja hakanud kandma. Olin nii rahul, et loomulikult lubasin lapsel minna. Paar tundi hiljem helistasin ja tuletasin lapsele meelde, et aeg oleks nüüd koju hakata tulema ning uurisin, kus ta uus sõbranna üldse elab. Laps ütles mulle täiesti tundmatu tänavanime. Kui ma uurisin, kuidas ta sinna sai, siis olevat koolist valla siseliini bussiga läinud. Õnneks oli seal lähedal üks mänguväljak, kus me vahel suvel ratastega käinud olime ning mille ma ta kirjelduse järgi ära tundsin. Käskisin lapsel sinna mänguväljakule minna ja oodata. Mööda teed on meie juurest sinna umbes 7 kilomeetrit, linnulennult 5. Olin nüüdseks kodune ja ilma autota. Mees telefoni ei võtnud. Valla ühistranspordist ei ole mul õrna aimugi. Kuna äsja oli korralik kogus värsket lund maha tulnud, siis rattaga minna ei saanud. Panin oma kõige soojamad eskimosaapad jalga ja rühkisin kõige otsemat teed läbi võsa, üle panga ja paksu lumega aasa 5 km mänguväljakule minna. Võtsin lapse ja läksime lähimasse Hiina restorani sooja ootama, kuni mees telefoni võttis ja meid töölt tulles peale korjas.
Kordasin loengut, et külla minnes või kedagi külla kutsudes tuleb enne helistada, et teise lapse vanemad peavad asjast teadma ning lisasin reegli, et sõbra aadress tuleb enne külla minekut välja uurida.

Reedel käsin tööintervjuul. Koju tulles ootas esikus mind kaks koolikotti. Külaline oli muidugi mõlema osapoolega kooskõlastamata. Ma ei viitsinud enam isegi loengut pidada. Tegin lastele hoopis mõned vorstivõileivad.

Täna käisin hommikupoole jooksmas, aga muidu olen terve päeva kodus olnud. 30 minutit peale seda, kui laps oleks uimase tempoga kõndides kodus pidanud olema, ei paistnud teda kusagilt. Telefoni ka ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin."
Seda oleme me varem ka kuulnud. Seekord tal toru ära panna ei lasknud. Natuke klõbistamist ja mees teatas, et GPSi andmetel on meie tütar kodus, niiet küllap ta kusagil lähedal peab olema. Läksin üles lapse tuppa ja leidsin ta telefoni laua pealt laadimast.
Laps ise laekus kaks tundi hiljem koos sõbrannaga. Olevat alguses sõbranna juures käinud, siis koos poes ja nüüd tulid meie juurde. Ma ei ütelnud midagi ja tõstsin lastele ühepajatoidu ette. Pärast läks sõbrannat koju saatma. Ütles, et tuleb pärast otse koju. See sõbranna elab vähem kui kilomeetri kaugusel. Ta on juba üle tunni ära olnud.

Huvitav, mis vanuses neil vastutustunne tekib? Või läheb see asi ajaga veel hullemaks? Kas lastele elektrilise piirajaga kaelarihmu tehakse? Samas mina tema vanuses ronisin sõpradega pooleliolevatel ehitustel, tegin lõket ja teisi asju, mida ma siiani emale rääkida ei julge. Niiet sõbranna juures või poes käimise pärast oleks imelik hüsteeriasse minna.



Täiendus: laps jõudus koju. Õpilaspileti olevat ainult ära kaotanud. Poodi, krõpsuriiuli vahele.

16 comments:

  1. Oeh. Ma oleks oma ema käest tappa saanud, kui niiviisi oleksin käitunud. Oma lastega olin juba palju leebem. No ja kui arvestada, kuidas ja kuidas ma koju tulin, kuidas viie minuti teed tund aega sai tulla ja varbaga kevadvetele kraave uuristada ja... Aga küsimata sõbranna juurde ma ei julgenud minna, raudselt oleks tappa saanud.

    Vastutustunne kas tuleb või ei tule, see on ette ennustamatu. Ma siin mõnel kasvaval isendil täheldan, et üllataval kombel on vastutustunne kasvanud koos lapsega :D

    ReplyDelete
  2. Tegelikult... tagantjärele võin öelda, et liiga hea ja sõnakuulelik laps ei pruugi kasvada ettevõtlikuks täiskasvanuks. Jääbki liiga ettekirjutatud reeglitesse kinni. Nii et mõõdukas seikluslikkus on ainult kasuks, see näitab, et laps on elus :D

    ReplyDelete
  3. Mu oma läks ka sellest sügisest kooli(ja teine lasteaeda :)), üksinda veel kuskil uitamas ei käi. Meil ei ole muidugi siin mingit tänavat ka mida mööda minna. Ma olen natukene imestunud. Ma sellise käitumise peale ikka ei saaks nii, et ei ütleks mitte midagi. Kohe mitte midagi? Ma ütleks kohe kõrgendatul hääletoonil. Aga pole sugugi kindel, et see õigem käitumine (minu poolt kisa tõstmine siis) oleks. Ilmselt mitte. Aga ma lihtsalt ei kujuta seda 7a poolt veel ette. 10+ vanuses ehk.

    ReplyDelete
  4. Mul on poeglaps 17. Olen märganud, et nagu hakkaks vaikselt tekkima midagi vastutustunde laadset, nii et ei läinud kümmet aastatki 😊!
    Ps. Kas sa palun võiksid tihedamini kirjutada?

    ReplyDelete
  5. Mina olen sellise käitumise peale teinud Häält. Meil ootab lapsi linna pealt laua taha keskmisest närvilisem vanaema ja seda loengut, kui halvasti ma olen oma lapsi kasvatanud, et need kust iganes otse vanaema juurde ei torma, ei jõua ära kuulata. Endal on ka olnud ebameeldiv mõnd jõmmi mööda linna taga otsida. Tavaolukorras on meil reegliks, et ilma telefonita lahkudes ei tohi minna ei mänguväljakule, sõbra poole ega poodi, vaid tuleb tulla otse, ilma vahepeatusteta. Nüüdseks vähemalt kaks suuremat (10 ja 11) juba peavad sellest kinni, sest paar koduaresti (=sõbra poole ei lubata)on olnud ebameeldivad kogemused.

    ReplyDelete
  6. Jeerum kas sa oma last ei keela? Miks sa ei ole korrakski kuri ja ei pahanda temaga? Mismoodi ta peaks teadma mis on õige ja mis on väga vale käitumine kui sa vait oled ja teed võileibu? Uskumatu naine ikka.

    ReplyDelete
  7. ma saan probleemist aru, aga nüüd vanemana ja targemana küsin, et milles on probleem?
    Kas selles, et sa ei tea lapse asukohta?
    See, et ta ei kuula sõna?
    See, et teadmatus paneb muretsema?

    ehk siis, probleem on Sinul. Lapsel ju probleemi pole.
    Miks Sa teda ei usalda?

    kui poleks mobiile ja jõuaksid õhtul kell 8, siis probleem ju puuduks.

    ehk siis mu point on selles, et uslada last rohkem ja muretse vähem. Aga kui Sinu jaoks on see oluline, et tead ta asukohta vms, siis tuleb end lihtsalt kehtestada. Ta on alles esimeses klassis. Kõik alles algab :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. +1, +10, +paljuiganes soovid, olen nõus :)

      Delete
  8. Täiesti normaalne laps ju. Nii nad käituvadki. Mehed ka. :)

    Pane tähele, et probleemid ei ole mitte lapsel ega lapses, vaid sinu peas.

    Loe üle Bullerby laste koolist koju tuleku peatükk ja rahune :)

    ReplyDelete
  9. kui minu laps 16a tagasi esimesse klassi läks võis ta unistada mobiilist, kodutelefoni ka polnud, tuli ületada linnas mitu korda sõiduteed ja sõita mitu peatust bussi/trammiga koju- aga midagi muud polnud teha -töölt ju sellepärast ära ei tule:) seda enam, et ta oli samasugune "udupea" :) ma arvan samuti, et - RELAX!

    ReplyDelete
  10. Eks ma ikka muretsen oma lapse pärast. Koolirutiin on uus asi meie mõlema jaoks.
    Siin loos on muidugi omakorda veel omad taustalood ja nüansid lisaks. Ta ise ütleb, et täitsa siiralt unustab helistada, kuigi teisiti on kokku lepitud. Kusjuures ta on alati olnud see laps, kes isegi värviraamatus üle joone ei värvi. Rühma kõige sõnakuulelikum. Enne kaubanduskeskusesse sisenemist vaatas alati üle uksel olevad koeri-jäätist-uiske jne keelavad piktogrammid, et reeglid ikka teada oleks :) Ma näen, et kooliga kohanemine on olnud talle nii suur psühholoogiline koormus, et ta ei jaksa enam kõiki asju juti peal hoita. Ta on tubli tüdruk ja ma ei taha jumala eest teda praegusel hetkel millegagi ülesurvestada. Mul on hea meel, et ta on endale koolist toredad sõbrad leidnud. See on kõige tähtsam.

    Talle on muide juhtunud maailma parim õpetaja. Oktoobris lastevanemate koosolekul ütles õpetaja, et ta on iga päev selline tunne nagu oleks orkaan lahti läinud. Samas teab ta kogemusest, et hiljemalt jõuludeks loksub kõik paika, sest iga kord esimese klassidega alustades on loksunud.

    ReplyDelete
  11. muidugi muretsed, me kõik muretseme oma laste pärast:) väiksem laps peaks mul järgmine aasta kooli minema- mina muretsen pigem kas ta on selleks valmis- tähed, lugemine - mitte miski ei huvita.. aga ootan veel kevadeni, järsku käib klõps ära :)

    ReplyDelete
  12. Koridori riietevarna juurde või esimesse kohta mis koduust avades ette jääb suurelt silt : ma helistan emale! Ja kui ka selline meeldetuletamine ei aita, siis meie peres on lihtsalt nädalane Playstationi keeld, puldid võtame ära ja päris hästi on mõjunud.
    Nutitelefonidele saab panna ka appe, mis näitavad, kus kogu pere on, meil oli siis kui vanem laps iseseisvus LIFE360, praegu on ehk ka paremaid variante olemas. See meeldis mulle väga, nägime mehega nii seda kus laps on kui ka seda kus teised pereliikmed on. Kui telefon ära kadus, sai selle kaudu ka telefoni üles leida.

    ReplyDelete
  13. Kuna mulle tundub, et probleemiks pole mitte külas ja uitamas käimine vaid kokkulepete eiramine siis loomulikult vanem muretseb. Mulle täiskasvanuna on elementaarne, et kokkulepetest peetakse kinni ning lapsele õpetan sama. Ja kui tal kohe ei õnnestu ja ununeb siis tulevadki loengud ja Hääl :)
    Ma ise sain lapsepõlves rihma korra. Siis kui klaasõega läksime uitama, kellelegi ei teatanud ning meid otsiti ikka tunde.

    ReplyDelete
  14. No täpselt! Aga noh, eks arenguid on ikka ka, mina näiteks olen detsembri alguseks arenenud nii kaugele, et enne 2 tunni möödumist ootuspärasest kojujõudmisajast ei liigu mul enam kulm ka.(https://r6ivad.wordpress.com/2016/10/04/deebetid-ja-kreebetid-neljas-ja-viies-koolinadal/)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha :D ja +1

      Ma tahtsin mingil hetkel lausa buffidest eraldi postituse teha.

      Õpetaja on seoses kooli garderoobiga juba kaks korda kogu klassile saatnud kirja, mis algab nii: KALLID VANEMAD! KAS TEIL KODUS ENAM RIIDEID ON ÜLDSE?

      Delete