2016/10/25

Minu Leedu

Nii harva, kui ma Leedus käin, pidi viimane kord muidugi just sellele päevale juhtuma, kui mingi pan-Baltic torm lahti oli lastud. Tuul oli suur, lennuk väike ja tegi nii õhkutõusul kui maandumisel kõvasti lopa-lopa-lopa. Päris hea oli kohale jõuda.

Leedu on uskumatult puhas ja uskumatutult odav. Puhas pidigi selle pärast olema, et on odav. Tööpuudus on suurem ning ka madalamalt tasustatud töökohad hinnas. Koristajad väärtustavad oma tööd rohkem ja teevad seda hoolega. Pink on ukse taga päris pikk.
Muus osas on Leedu umbes sinna kinni jäänud, kus Eesti viisteist aastat tagasi oli. Korruptsioonitase, kaubandus ja linnapilt üldse. Välja arvatud lennujaam. See on Vilniuses puhta keskaegne.
Viimasel korral Leedus käies olin hommikul just Vilniuse lennujaama pokemonide võimlat vallutamas, kui kolleeg juba helistas, et jõuab kohe autoga parklasse mulle vastu. Lõpuks lendasingi samal õhtul niimoodi koju, et Leedu võimlatesse ühtegi oma pokemoni ei jõudnudki pista. Epic.
Vilniusest välja sõites viipas mu kolleeg korraga tee äärde jääva lahmaka kasvuhooneid meenutavate angaaride kompleksi poole. See pidavat nende kõige suurem turg olevad. Nagu Kadaka turg teise vabariigi alguses meil, torkas mulle kohe pähe, aga hoidsin suu kinni. Üks autos olnud lätlastest nii diskreetne ei olnud ja ütles, et see värk on ju puhta 80. pärit. Nüüd julgesin ka mina endale ühe Adibas-Rõõbok nalja lubada.

Tagasi Vilniuse kesklinna kontorisse sõites palusin leedukatel mulle paar sellise taksofirma nime üles kirjutada või logo joonistada, mille puhul võiksin loota, et juht mind tagasi lennujaama sõites kusagil metsa vahel ära ei tükelda. Kuna mu lennuk alles õhtul kaheksast minema pidi, ei tahtnud kolleege enam enda transportimisega terroriseerima hakata peale tööpäeva lõppu. Leedukad hakkasid omavahel midagi kohalikus keeles elavalt arutama. Siis ütles üks, et peab taksode asjus natuke büroojuhiga konsulteerima. Nad siin Leedus polevat nii rikkad kui eestlased, et taksoga sõidetaks Nii polnud kellelgi halli aimugi, kuidas taksodega toimetada. Lõpuks ei teadnud ka büroojuht taksodest midagi. Ma ütlesin, et pole hullu, eks ma vaatan kesklinnast siis ise mõne kobedama takso õhtul. Selle peale arvasid leedukad, et nii ei saa. Esiteks ei ole see lihtsalt hea mõte (metsavahel tükeldamise võimalus), teiseks taksosid väga ei liikuvatki ja kohe kindlasti mitte selliseid, kelle käest ma kuluaruande jaoks tšeki võiks saada. Kunagi, kui elu parem oli, oli ka taksosid rohkem, aga siis tuli euro... Euroteemalist kirumist sain oma ühe sealviibitud päeva jooksul veel mitu korda kuulda. Lõpuks nad kuidagi sekretäriga kahepeale mulle õhtul kella kuueks kindlasse kesklinna punkti ühe masina siiski tellitud said. Palusin veel juhile oma mobiilinumbri igaks juhuks anda, aga kuna juht ei saavat välismaa numbritele helistada, siis polevat sellest kasu.

Pool viis läksid mul Leedu kolleegid koju, lätlased hakkasid ka oma autodega Riia poole sõitma ja mina jäin saatuse hooleks. Kuna olin oma viimase sularaha lõunasöögile kulutanud, läksin võtsin igaks juhuks pangaautomaadist 50 eurot. Pagan seda teab, kui taksos isegi tšekk selline tuumateadus on, siis vist kaardimaksele suurt loota ei tasu. Läksin veel marketisse lastele kingitusi ostma. Meil on selline komme, et iga kord, kui tööasjus Eestist ära käin, siis saavad lapsed endale ühe mänguasja mult tellida. Vanem laps tahtis uusi Shopkinseid ja noorem Võbelust Minu väikese poni multikast. Kodus oli mind pikalt haritud, et Võbelus on see kollane roosa lakaga poni. Katsu sa muidu poes kindlaks teha, kui leedu keeles Võbelus on. Haarasin mänguasjariiulist ühe kollaka poni. Shopkinsitega läks raskemaks. Pool tundi süsteemseid otsinguid ja asi oli selge - Leedus Shopkinseid ei müüda. Mis seal ikka.
Läksin kassasse. Üldiselt saab lähiriikides poes ka kohalikku keelt mitte osates kenasti hakkama. "Tere" ja "Kas Teil kliendikaarti on?" on üsna etteaimatavad väljendid ja neile ikka enamvähem adekvaatselt reageeritud saab.
Soovisin alustuseks umbes 20-aastasele kassapoisile kohe laba diena ära ja viskasin kliendikaardi letile. Sellega, lootsin, on asi lahendatud. Vastuseks sain aga hoopis nii pika leedukeelse jutu, et mul hakkas pea ringi käima. Palusin tal teksti inglise või vene keeles korrata. Kassapoiss vastas vene keeles. Ta tahtis teada, kas ma maksan kaardiga või sularahas. Ütlesin, et kaardiga ja omaette imestasin, mis pagana süsteemid need siin sellised on, et kassapidaja peab juba enne esimese toote skanneerimist teadma, kas klient soovib kaardiga või sulas tasuda.
"Kas sa leedu keelt üldse ei räägi?" uuris müüja toodeid läbi piiksutades.
"Ei, üldse ei räägi."
"Aga mis keelt sa siis räägid?" pinniti mind edasi.
"Eesti keelt räägin," vastasin jälle lihtlausega, et jumala eest eestlaste kinnise ja külma rahva imagot mitte purustada.
"Ja Leedus oled töö pärast?" tahtis ta mu arvutikotile osutades teada.
Ütlesin, et jah.
"Kruto," arvas poiss ja seletas siis pikalt, kui palju Eesti ikka Leedust rikkam riik on. Ma jälle ütlesin, et poed on küll siin puhtamad. Kassapoisile tundus mu vastus meeldivat.

Endale ostsin samast kaubanduskeskusest hõbedast inglikujulise ripatsi. Hinnasildile oli märgitud, et maksab 14 eurot, mis on tegelikult üsna odav 925-se hõbeda kohta. Minu üllatuseks klõbistas müüja veel midagi kalkulaatoriga ja kasseeris mult lõpuks selle eest hoopis alla viie euro sisse. Müstiline riik.



Rohkem väga midagi ei jõudnudki, sest takso tuli pool tundi lubatust varem. Auto oli puhas, juhiks noor, vist isegi alla 20-aastane poiss. Kirvest istme alt ei paistnud. Istusin sisse. Korraks käis peast läbi, et äkki on Leedu taksomajandus üldse kokkuleppehinnapõhine ning uurisin igaks juhuks juhilt, palju võiks maksta sõit lennujaama. Vastuseks sain, et ikka nii palju, kui taksomeeter lõpuks näitab, teel võivad veel probki olla ja nii. Mis on probki ja äkki ta oskab seda näiteks inglise keele nimetada, muutusin ma murelikuks. Asi kõlas mingi järjekordse kahtlase Leedu leiutise moodi. Inglise keelt taksojuht ei osanud, aga peale natukest mõtlemist ütles, et probki on siis, kui palju autosid on. Selleks, et teada saada kuidas vene keeles ummik on, pidin mina, kes ma ka Riia liikluses ellu olen õppinud jääma, nüüd siis hoopis Leetu sõitma.
Lennujaamas oli taksomeetrile 4.30 ette tiksunud, mootori seisma jättes ekraanil kohe sujuvalt viieks euroks ümardas. Näitasin juhile 50-eurost ja krediitkaarti ning küsisin, kumba ta eelistab. Poiss vaatas mind nagu ma oleks ühest taskus rästiku ja teisest tarantli välja võtnud ning tal valida palunud. Kaarditerminali tal ei olevat ja 50 eurost tagasi anda ka mitte. Läksin lennujaama raha lahti vahetama. Esimesena jäi ette mingi merevaigu suveniiride müügikoht. Ka seal vaadati 50-eurost nagu mürgiämblikku. Leedukate armastus Euroopa ühisraha vastu paistab ikka igal sammul silma. Suveniiripoest suunati mind valuutavahetusse. Seal olevat kindlasti piisavalt väikeseid kupüüre. Valuutavahetuse tädi võttis tarantli mu käest tigedalt vastu ja ütles, et tavaliselt nad raha lahti ei vaheta, aga hea küll.
Maksin taksojuhile ära. Tšekki ei pakutud. Kuna ka see tundus seal riigis mingi keerulisem operatsioon olevat, ei hakanud kviitungit juhilt välja meelitama ja kirjutasin 5 eurot taksoraha mõttes lähetuskuludest isiklikeks kuludeks ümber.

Õhtul lendas Vilniusest Tallinnasse kaks lendu viieminutiliste vahedega. Loomulikult oli mul pilet sellele, mille väljumine pool tundi hilines. Piloot oli tubli ja tegi tunnise lennuga tervelt veerand tundi hilinemist õhus tasa. Hoolimata sellest, et lennuk jälle tormi käes kõvasti lopa-lopa-lopa tegi.
Käisin veel Tallinna lennujaama lähedal poes vanemale lapsele Shopkinseid ostmas. Kodus ladusin kingitused letti.
"Mis see on?" tahtis noorem laps oma poni vaadates teada.
"See on Võbelus," teatasin uhkelt.
"Emme, sa oled talle Võbeluse asemel kogemata Õunarüübi toonud," seletas vanem laps kõrvalt.
Näitasin hädiselt, kui ägedalt ka Õunarüübiga koppadi-koppadi saab teha ja talle lakka patse punuda. Laps jäi õnneks rahule, niiet Leetu tagasi sõita vaja ei olnud.
Probki, probki, probki ja pagan need ponid seal multikas kõik nii ühte moodi tehakse. Tore on uusi asju õppida.

7 comments:

  1. Avastasin selle blogi alles hiljuti ja pean ütlema, et nii hästi kirjutatud! Olen juba enamus vanemaid postitusi ka läbi lugenud.

    ReplyDelete
  2. Õunarüüp on iseenesest palju ägedam poni kui Võbelus. Kumbki neist ei saa aga loomulikult Vikerkaaresööstu vastu. Ma olen ponidega piinlikult hästi kursis, selgub.

    ReplyDelete
  3. Hästi kirjutatud nagu alati, lisaks silmaringi laiendav, pole Õunarüübist isegi mitte kuulnud.

    ReplyDelete
  4. Ma käisin eelmisel suvel niisama Leedus turisti mängimas ja ma pole iial elus kuskil nii ägedaid taksojuhte ja NII odavat taksohinda näinud kui Leedus. Vilniuses maksime seitse eurot (mille sisse kuulus sõna otseses mõttes ka linnaekskursioon öises vanalinnas) ja Klaipedas maksime natuke üle ühe euro. Mina elan Pärnus ja ma ei sõida ka kunagi taksoga, sest Pärnus on taksohinnad veel kallimad kui Tallinnas.

    Muide, vähemalt Vilniuses on taksodes see süsteem, kui ette tellides saad poole odavamalt kui tänavalt võttes. Neil on mingi fikseeritud sisseistumistasu (sest taksod ei ole FIEd nagu meil, vaid päris firmade all). Taksojuht ise rääkis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. :) Hea teada!

      Leedukad ise räägivad, et euro on niigi neil hindu tõstnud. Küllap tõusevad need hinnad veel ja varsti on enam-vähem Eesti tasemel. Niiet tasub kiirelt ära käia seal.

      Pärnus kannatab jala ka väga hästi liikuda. Ilus linn ja vähemalt mina tunnetan seda turvalisena ka. Ma olin septembris seal töökaaslastega seminaril Hedonis. Need hakkasid omavahel arutama, kas peaks Hedonist Karusselli tänava otsa restorani minekuks äkki takso võtma. Tallinna mentaliteet :) Mul ema pärnakas ja mõned Pärnu poisid olid veel seltskonnas, niiet suutsime ka ülejäänuid veenda jala minema õnneks.

      Aga Tallinnas võib ka ägedaid taksojuhte kohata. Üks jutustas korra mulle läbi öise linna sõites terve oma eluloo ära. Kunagi oli tal pere, maja, autod ja värgid. Siis tuli alkohol, ära läks naine, kaotas ka kõik muu. Lõpuks seisis kasvuhoones ja nöör oli juba ümber kaela. Sel hetkel tuli mingi murdepunkt, võttis nööri ära ja pole enam mitu-mitu aastat tilkagi võtnud. Organiseerib hoopis alkohoolikutele ja nende lähedastele tugigruppe jmt.

      Delete
  5. Vikerkaar on minu lemmik ka! Võbelus on nö teise lapse poni. Mu vanemal tütrel on neid ponisid umbes tuhat tükki ja kui ma tal käskisin vähemalt ühe nooremale õele anda, siis ta andis selle, mis talle kõige vähem meeldis ehk Võbeluse. Noorem laps aga võttis kõik tänuga vastu ja nüüd ongi Võbeluse austaja.

    Minu väike poni on umbes sama kultuslik kui Ämblikmees või Batman. Eeldatavasti jääb ka tulevikus legendaarseks, sest ponihullus pole mitte ühe hooajaga üle läinud vaid ketrab juba mitu aastat. Natuke tüdrukutele orienteeritud see vist on, aga minu 7-aastane tütar on oma sama vana onupoja ka sujuvalt ponidega mängima pannud. Nii lahe on kuulata, kui onupoeg meile külla tuleb.
    "Atsu, tule lähme mängime ponidega!"
    "Jee!!!"

    Ponid on tunduvalt vägivallatatumad ka elutervemad ka kui igasugused mehed, mänid ja muud superkangelased. Vahepeal nad üritasid Minu väikesele ponile ka mingeid imelikke spin-offe teha, aga need õnneks väga kauaks püsima ei jäänud.

    ReplyDelete
  6. Minu poeg ka vaatab ja teab ponidest kõike. Lemmikuks on Tuhatnelja ja teised ilumärgi rüütlid. Mulle endale meeldib, et need ponid, mis vist KidZone´i pealt tulevad, on väga hästi tõlgitud, no alguses pööritasin silmi, kui timberwolves "puiduhuntideks" tehti, aga tegelikult pidigi nii olema, sest need olid puust :D

    ReplyDelete