2016/09/25

Esmaspäevased jutuajamised kontoris

Esmaspäeval tööle minnes juhtusin turvajuhiga samale ajale. Parkisime autod kõrvuti ja hakkasime peaukse juurde jalutama. Parkla oli puha verist sulepuru täis. Kuna öised mõrvad, olgugi, et vaid kajaka omad, aga ikkagi mõrvad, võiksid ju natuke turvajuhi pädevusvaldkonda puutuda, tõstatasin poolretoorilise küsimuse:
"Ei tea, kes siin täna öösel ära rapitud on?"
"Mis sa arvad, et ma vastutan nüüd territooriumi koristuse eest ka või?" sisises ta mulle vastuseks. Ilmselgelt vale küsimus.
"Tead, katsu lolle küsimusi parem komplimentidena võtta," asusin ennast vabandama, "asi on nii, et ma pean sind lihtsalt maja kõige informeeritumaks inimeseks. Kui keegi üldse teab, mis meil öösiti toimub, siis oled see sina."
Jumal, kus poiss algul puhevile läks ja siis üles sulas.

Teise ja kolmanda korruse vahel tuli meile IT-juht vastu ja tegi enda arust head nalja: "Mis te tulite koos või?"
Nüüd oli minu kord sisiseda. Palun käituge minu sõnade, mitte tegude järgi, sest sellist küsimust ei saa ma küll kuidagi komplimendina võtta.

Panin arvuti tööle. Postkastis oli veel umbes kolm lolli küsimust. Võtsin need komplimendid endaga kaasa ning läksin kohvi tooma.
Kohviga on meil skandaalsed lood kontoris. Esiteks on see lihtsalt kohutav. Teiseks oli minu puhkuse ajal kaduma läinud üks meie kahest kohviaparaadist. Just see, mis mõõdukalt kohutavat kohvi välja andis. Nüüd on alles vaid teine, kust kohutavalt kohutavat jooki tuleb. Töökaaslased teadsid rääkida, et olid ühte kinnisvaraosakonna spetsialistidest näinud viisakam aparaat kaenlas kontorist välja minevat. Täiesti kriminaalne lugu, mis kahtlemata vääriks turvaosakonna tähelepanu, aga ma küll ei julge enam selliste küsimustega sealt uksest sisse astuda. Äkki rapitakse need, kes nädalas üle ühe lolli küsimuse küsivad, öösel hoovipeal ära või midagi? Õnneks on meil olemas ka alati loominguline turundusosakond. Nad olidki juba kööginurka kadunud masina asemel selle pildiga tagasiotsimiskuulutuse üles pannud.
Tegelikult olidki need kinnisvara omad, kes aparaadi meile omal ajal majja tõid. Nad olevat selle ühelt võlgu jäänud rentnikult omal ajal konfiskeerinud. Raha nad lõpuks kätte ei saanudki vist, aga vähemalt saime meie kohviautomaadi. Tunduvalt asjalikum lähenemine, kui keegi öösel parklas sellise asja eest ära rappida. Lõpuks ei võida keegi ja peab koristama ka. Igatahes annab see muidugi kinnisvara omadele nagu väikese moraalse õiguse aparaat omatahtsi ära ka vedada, aga see selleks.

Kui sündmustest natuke ette rutata, siis vähemalt enda jaoks lahendasin ma kadunud kohviaparaadi mõistatuse juba järgmisel või ülejärgmisel päeval ära. Juhtusin parajasti siis kööki, kui koristaja parajasti teist masinat puhastas. Ma nimetan neid hetki olukorraks "aparaadil on soolikad välja lastud", sest täpselt nii näeb see välja, kui kogu voolikute kaadervärk parajasti lahti on tõmmatud. Koristaja siis rääkiski, et sel ajal, kui tema puhkas, ei olnud asendustöötaja kadunud masinat korralikult puhastanud ning see oli nii lootusetult umbe läinud, et ükski reanimeerimiskatse enam ei õnnestunud.
Kuna olemasoleval masinal nagunii soolikad väljas olid parajasti ja ma selle tõttu kohviga ootama pidin, võtsin selliste uudiste peale aja täiteks turunduse tehtud kohviaparaadi tagaotsimiskuulutuse ning tegin selle hauakiviks ümber. Me mäletame sind kollektiiviga veel kaua, meie kadunud truu sõber ja hommikune ärataja!


Tagasi esmaspäeva. Törtsukese vedela bituumeni ootel kuulasin võõrast vestlust pealt. See ei ole küll ilus, aga ma lihtsalt ei suutnud sellist asja oma kõrvust mööda lasta.
Ühel mu töökaaslasel oli mure. Ta võttis mao. Kägistajapüütoni, kui ma õigesti mäletan. Minu esimene mõte oli, miks pagana pärast peaks keegi kägistajapüütonit lemmikuna pidama, aga kui ma edasi kuulasin, siis hakkasin mao eeliseid paremini mõistma.
Me võtsime suvel kassipoja. Muidu tore kaaslane, eriti lastele, aga sööb sõna otseses mõttes nagu loom. Hommikul, kohe kui varbad üle voodi serva saan, hakkab mul mööda jalgu käima ning sedaviisi oma toidukausi poole suunama. Vahel on täitsa võimatu vannituppa hambaid pesema jõuda. Imelugu, et ma hommikuti kassi otsas koperdades veel käeluud pole puruks kukkunud. Kägistajapüüton sööb iga kuue päeva tagant ja ei siiberda jalus.
Nüüd oligi töökaaslasel mao ostust kuus päeva möödas. Maoga sai ta kaasa kaks hiirekest ehk sisuliselt kahe nädala toiduvaru. Probleem oli aga selles, et kuue päevaga olid töökaaslase lapsed hiirtesse kiinduda jõudnud ning ei luba neid enam maole anda. Nüüd kuulaski ta maad, kus võiks leida häid kraave, et õhtul maole konni püüdma minna ajutise lahendusena. Edaspidiseks olid tal lootused jälle hiirte peal, sest nagu välja tuli, olid need talle poiss ja tüdruk juhtunud...

Läksin oma osakonna tüdrukute juurde ja tegin kuuldud šokeerivast loost lühikokkuvõtte. Tuli välja, et madu on täitsa levinud lemmikloom. Minu ühe alluva sõbrannal on ka üks. Õigemini kaks. Neil kahel on armastus, aga tundub, et pererahvas soosib ühte teisest rohkem millegi pärast. Populaarsema mao nimi on Šorik. Šorik elab põnevat elu. Tal on Facebookis terve album, mis seda tõestab. Albumis olid näiteks pildid sellest, kuidas Šorik perega automatkal käib (auto armatuurlaual) või uut aastat vastu võtab (laual viinapitsi ümber keerdus, peadpidi kausist kartulisalatit süües). Oleks ma enne Šoriku albumit näinud, oleks teadnud teisele kolleegile soovitada, et äkki polegi konni vaja püüdma minna. Proovigu kartulisalatiga esiteks.

Pärast oli mul võileibade ja sushide degusteerimine. Kõlab lõbusalt, aga tegelikult on see päris raske. Ma olen nimelt mõnda aega ringi käinud ja rääkinud, et uue toote arendusel tuleks ühenda esimestest asjadest ka viimasel säilimisaja päeval toodet degusteerida. Nüüd ma siis käin ja näitan eeskuju hoolsalt selles osas. Umbes viienda ja kuuenda võiku vahel olin ülejäänud degustatsioonipaneelile jõudnud nii kägistajapüütoni kui Šoriku lood ümber jutustada. Meie valmistoidu boss rääkis selles peale, et ühes tema eelmises töökohas oli mingi püütonikene kunagi plehku saanud. Alles kolm aastat hiljem leiti üles. Ta ülikooli ajal töötas Stockholmi botaanikaaias. Neil olid tagaruumides mõned maod ka. Ühel hommikul oli terraariumi luuk lahti ja püüton läinud. Otsingud tulemusi ei andnud. Kolm aastat hiljem leidis hommikul esimesena tööle jõudnu ta kalatiigist, vähemalt osa maost. Selle osa, mis ühe suurema röövkala suust välja rippus. Madu oli mitu aastat iseseisvalt troopikamaja kasvuhoones hakkama saanud. Püüdis suuri putukaid ja küllap sinna mingid põhjamaised närilised ka talvel ennast sooja pressivad. Äkki käis kohvikus kartulisalatit ka võtmas. Kõik need kolm aastat käisid kasvuhoones lisaks töötajatele ringi ka pahaaimamatud külastajad, kes ei teadnudki, et kusagil puude vahel ka jooksus püütonikene saaki on varitsemas.

Zellissseid lugusssid  ziiz võib meil esmaspäeval kontorisss kuulda ja näha, kui kõrvad ning zilmad kenasssti lahti hoida.

No comments:

Post a Comment