2016/07/15

Uba

Meil on tööl kaks kohviaparaati: suur ja väike. Suurt keeldun ma kasutamast, sest seal sees on kunstlehm, kes taimerasvaga kunstpiima annab. Väikese viga on see, et ta on väike. Pidevalt on mingi häda. Kord jäätmekast täis, kord uba otsas, kord vesi otsas. Vett tuleb aparaati kannuga tuua. Kraan on aga hoopis kaugemal. Vesi saab minu meelest masinast alati just siis otsa, kui mina kohvi tahan võtta. Sel nädalal juhtus väike ime ja aparaat hakkas hoopis siis paaki vett küsima, kui meie turvajuht kohvi oli tellimas. Vaatasin imestunud, kuidas ta veekannuga kraani ja aparaadi vahel siblis.
"Ega sa juhuslikult veebruaris pole sündinud?" uurisin oodates, millal ta aparaadi töökorda sätib.
"Ei, novembris olen," vastas tema.
"Imelik. Siis oled vist skorpion hoopis. Ma mõtlesin, et veevalaja."
"Miks sa nii arvasid?" muutus nüüd turvajuht uudishimulikuks.
"Noh, tavaliselt pean mina seda tegema," seletasin ja imiteerisin, kuidas ta masinasse vett kallab.
Turvajuht hakkas naerma, aga ütles, et tüüpilise skorpionina on ta endas siiski natuke pettunud, et kohe läbi ei hammustanud, kuhu ma oma jutuga sihin.
"Pole hullu," lohutasin mina ja jutustasin, kuidas kohvimasina juures annab hoopis hullemini marki täis teha.

Mu endine kolleeg sai paar aastat tagasi ametikõrgendust ja on nüüd meie emafirmas suur boss. Juhib keskostuosakonda. Ükskord oli ta Eesti kontoris käimas ja juhtus minuga samal ajal kohvi võtma ning tahtis teada, kas väikeses masinas on parem kohv, et ma suure asemel seda kasutan. Ma ütlesin, et natuke parem, aga siiski mitte hea. Mõlemas aparaadis on mingi jälk ebaühtlase röstiga, kohati isegi ülekõrvetatud uba sees. Ostudirektor hakkas mõtlema, et meil peaks kontoris ju tegelikult keskostu poolt hangitav uba kasutuses olema. Tõmbas varude kapi lahti ja olidki tema osakonna ostetavad pakid seal kenasti ootel. Tahtsin piinlikusest ubade juurde kappi ronida ja ukse enda järel kinni tõmmata. Siis pobisesin midagi teemal kuidas kõik oleneb ikka tegelikult sellest, kas masin on oa jaoks õigesti paika timmitud ja ega iga uba igasse aparaati sobigi. Vaevalt, et see midagi päästis. Kindel mats, et mind järgmise 30 aasta jooksul emafirmasse ei edutata.

"Proovisid Toomaselt süü masina peale veeretada, jah?" muigas turvajuht, kui ma loo lõpetanud olin.
Ma ei saanud aru, mis pagana Toomase. Meil ei ole keskostus ühtegi Toomast tööl, vähemalt kuivainete peal mitte. Alles hiljem nokkisin lahti, mis Toomase. Täitsa juhe noh.



No comments:

Post a Comment