2016/06/10

Pealtnägija

Täna pealelõunal kulutasin ära selle hea õnne, mida saatus mulle mõned nädalad tagasi läbi taevast õlale langenud linnusõnniku tõotanud oli. Sõitsin mööda Vana-Tartu maanteed kui umbes 100 meetrit minu ees peateel 80...90 km/h sõitnud autole kõrvalteelt teine, sama kiiresti liikuv auto, täisnurga alt kordagi pidurdamata küljelt sisse küttis. Kõmakas oli korralik ja juppe lendas taeva poole nagu vulkaanist. Vähemalt kaks autot on Kuusakoskil nüüd tänasest päevast soolas. Oleks ma töölt mõned sekundid varem tulema saanud, oleks ma ka ise sinna puntratantsu kolmandaks maandunud või kui mõned sekundid veel varem, ise selle põlluvahelt välja lennanud raketiga pihta saanud. Kõrvalteelt tulnud auto juht vedeles õnnetult rooli taga röötsakil nina lahtilöönud turvapadjas. Peateel liikunud auto, õnneks natuke toekam maastur, oli kuhugi eemale põllule maandunud ja õnneks ratastele. Kuna olin esimene auto, kes selle tandemi taga sõitis, tõmbasin tee äärde ning läksin uurima, kas on tarvis kiirabi kutsuda või muul viisil abi. Selleks ajaks, kui kohale sain olid juba mõlemad juhid omal jalal väljas ja karjusid teineteise peale. Sellest järeldasin, et pole neil häda kedagi ja läksin tagasi autosse. Kuna ka õnnetuse asjaolud üsna selged olid, siis vaevalt, et seal tunnistajat tarvis läks. Need kaks sülitasid seal sellise kirega teineteise pihta tuld ka, et kui ma sinna veel oma nina oleks toppima läinud, oleks ma kiilakaks vist põlenud.
Seda peab küll ütlema, et see oli vist üks väga suur sõnnik, mis neile kahele juhile elu jooksul lindude poolt peale kakatud oli, et nad sellisest paugust omal jalul välja jalutasid.

Umbes aasta tagasi juhtus selline lugu, et perega randa jalutades käis korraga teisel pool teed pauk. Üle autotee kergliiklusteel oli jalgrattur pikali maas. Inimesed käisid mööda, aga keegi väga sekkuda ei tahtnud. Käskisin siis mehel lapsi vaadata ja jooksin ratturit kontrollima. Tõmbasin mehel rattapluusi luku lahti ja otsisin kaelalt pulssi. Täitsa olemas oli. Verd ka ei paistnud, aga tüüp oli täiesti lõtv ja ebakontaktne. Patsutasin teda mõlemale põsele ja küsisin, kas ta kuuleb mind ja tunneb midagi. Selle peale lõi tüüp pool silma lahti ja hakkas kõva häälega norskama. Ühesõnaga täis kui tarakan, rattaga vastu posti sõitnud ja nüüd magas õndsat und. Oleks veel, et mingi bomšik Kopli liinidel või midagi, aga normaalses spordiriides normaalse rattaga normaalselt lõhnav mees Viimsi keskuses. Selleks ajal oli ka üks teine mööduv naisterahvas seisma jäänud. Võtsime magajal üks ühest, teine teisest käest kinni ja lohistasime ta tee pealt ära murule und täis magama. Keerasin igaks juhuks tüübil pea küljele, et ta enda okse sisse ära ei lämbuks juhul, kui tal midagi üles peaks tulema.
Jalutasime edasi randa. Mina kogu aeg mõtlesin veel, et kas ma ikka piisavalt palju tal pluusilukku lahti tõmbasin, et ta normaalselt hingata saaks ja tegelikult oleks pidanud lisaks peale ta terve kehaga külili magama sättima igaks juhuks.
Rannast tulles oli tüüp koos rattaga kadunud. Juba paar tänavahet hiljem sõitis meile ka uuesti vingerdades vastu.

Pealtnägija on väga keeruline olla. Täna koju jõudes lugesin Delfist, et see peateel sõitnud maasturi juht ikkagi viidi lõpuks haiglasse. Postimees täpsustas, et õnneks küll ainult kontrolli. Mul on nüüd hapu tunne sees, et oleks pidanud ikka pidanud äkki rohkem uurima, kas kõik ok ja nii. Ühest küljest on üle reageerimine nõme, teisest küljest võib pealtnägijate passiivsus jälle veel kurvemalt lõppema.

No comments:

Post a Comment