2016/03/05

Puur ja vein

Teisipäev ja kolmapäev olid Läti päevad. Õnneks oli esimene tööpäev piisavalt lühike, et jõudsin Riias poest läbi käia. Kolmapäeva õhtuks seda jätta ei tahtnud.Siis on tähtis võimalikult kiiresti tulema saada, sest ma eelistan valges sõita. Pood on minu Riiatripidel kohustuslik, sest lapsed panevad mulle alati wishlisti kaasa. Võtsin marketist lastele soovitud mänguasjad, mehele mingit eksklusiivset suitsuvorsti ja endale õhtuks sushit. Läti Rimides on uskumatult odav kohapeal valmistatud sushi. Olenevalt poest võib see selle hinna kohta ka ülihea kvaliteediga olla. Kassatsooni poole liikudes jäi otsariiulis üks väga hea hinna-kvaliteedi suhtega vein silma. Panin selle ka korvi. Lätis ei jõua kunagi ära imestada, kui odavad seal asjad olla võivad.
Sushi oli tõesti hea. Panin ühe karbitäie juba roolitaga nahka. Hotelli jõudes sõin kohe teise ka ära. Siis lobisesin pool tunnikest ühe interneti lastega, käisin vannis ja panin Facebooki seinale kuulutuse, et sooviks mõnelt tuttavalt kassipuuri laenata paariks nädalaks. Renti maksaks šokolaadis. Mehe vanemad otsivad endale tallu punase karvaga noort kassi. Kuidagi sujuvalt on see projekt minu õlgadele maandunud. Lootsin juba sellel nädalavahetusel mõne leida, kes siis algul paar nädalat meie juures linnas on ja kui veterinaari juures igaveseks neitsiks lõigatud saab, maale edasi liigub.
Ühe kodutute kassidega tegeleva MTÜ lehelt olingi juba sobiva kandidaadi leidnud. Pooleaastane sõbralik punane kassipoiss oli piltide all kirjas. Esmaspäeval helistasin ja küsisin, kas on adopteerimiseks veel saadaval. Oli küll. Igaks juhuks küsisin üle, mida see sõbralik seal kuulutuses täpsemalt tähendada võiks. Pidi olema nii, et kallale ei tule, lihtsalt sisiseb. No tõeline sülekiisu, eksole. Kuna maal talus kassi sotsialiseerimiseks väga võimalusi ei ole, siis inimpelglikku looma ei julge väga sinna võtta. Läheb veel päris metsikuks kätte ära lõpuks. Otsustasime mehega, et lähme nädalavahetusel ise varjupaika kohale ja vaatame kohapeal oma silmaga kassid üle. Puuri mõtlesin igaks juhuks siiski kaasa võtta, kui juhtubki meile sobiv kiisu kohe seal olemas olema. Tänaseid toimetusi homse varna visata ei tasu, niiet teisipäev oli tulevasele kassile puuri organiseerimiseks paras aeg.

Kell oli alles kaheksa, aga mul ei olnud hotellis enam midagi teha. Kuna viimased paar nädalat on tööl väga intensiivsed olnud, saavutan õhtuks seisundi, mida saab kirjeldada ühe sõnaga: juhe. Sellises olekus õhtuti tööasjade tegemine on väga rumal mõte. Korraga tundsin, et tahan klaasi veini. Poest ostetud veini lahti teha väga mõtet ei näinud, sest ära ma seda nagunii ei jooks. Minibaari veinide väikesed pudelid oli überkallid. Vaatasin hotelli restorani toas olevat menüüd ja need veinid olid ka restoranihinnaga. Klaas enam-vähem normaalset kraami maksis 7 eurot. Poest ostetud veinipudel mu kotis maksis sama palju. Kui juhtuks, et ma kasvõi poolteist klaasi jooks sealt, oleksin restorani minekuga võrreldes juba plussis. Otsustasin poeveini lahti teha. Peale seda, kui mul Frankfurti lennujaamas taskunuga ära võeti, ei ole mul enam portatiivset korgitseri. Vaatasin toas läbi kõik sahtlid, kapid ja isegi voodi alla, aga ka seal ei olnud ühtegi. Ainult pudeliavaja oli. Minibaari veinid olid ju kõik keeratava korgiga. Receptionisse ka kuidagi korgitseri laenama minna ei tahtnud. Kui nad restoranis veini seitse eurtsi klaas müüvad, oleks toas oma veini joomine nagu nende leiva laualt võtmine.
Ma ise ka vahel imestan, kuidas mul need mõtted tulevad, aga otsustasin proovida veini mõne riidepuu riputuskonksu abil lahti teha. Kui see puidust osa seest välja keerata, on ots kenasti keermeline ning võiks veiniavajana kärada küll. Proovisin kõik 12 kapis olnud riidepuud läbi, aga konksu ei andnud ühestki välja kruttida.

Pekki küll, mõtlesin ja ajasin mantli selga, et poest korgitser tuua. Kõige lähem normaalne pood, mida teadsin, oli kahe kilomeetri kaugusel asuv Riia Stockmann. Kuna ma autoga ei viitsinud seal nikerdama hakata, otsustasin jala minna. Üle Daugava kõndides puhus jõekohal lõikav tuul nagu Alaska lumeväljadel. See neetud jõgi tundus olevat laiem kui Mississippi. Mõtlesin juba tagasi minna ja auto võtta, aga kuna üle poole silla olin saanud, väga mõtet ei näinud. Kui elul sinu jaoks põiepõletik soolas on, tuleb see meelekindlalt vastu võtta. Stockmanni jõudes oli kell 20:50 ja valjuhääldist hoiatati, et poe ülemised korrused pannakse kümne minuti pärast kinni. Võtsin ühe kodukaupade osakonna müüja sihikule ja nõudsin veiniavajat. Ta viis mu ühe riiuli juurde ja näitaks valikus oletav nelja-viite võimalust. Kõige odavam oli 17 eurot. Kõige kallimat ma isegi ei vaadanud. Kui mulle muidu tundub, et Läti poodides kõik näruselt odav on, siis vähemalt Stockmannis saab aru, et maailmas on natuke õiglust veel alles. Küsisin müüjalt, kas neil mingit täiesti tavalist metallist korgitseri ei ole. Ainult taskunugade küljes, sain vastuseks. Siin osakonnas on see 17-eurone kõige lihtsam. Kuna poe sulgemise aeg peale pressis, ei viitsinud ma mingeid nuge enam taga ajama minna ja võtsin selle müüja osutatud 17-eurose näru.

Tagasi üle Daugava minnes oli külm tuul veel vinti juurde keeranud ning lisaks põiepõletikule tundus ka angiin kindel laks olevat. Hotellis avastasin, et olin lühikese ajaga juba kolm kasside traspordipuuri pakkumist saanud Facebooki. Logistiliselt kõige sobivama asukohaga oli meie lapsehoidja oma. Ta küll muretses, et see on tegelikult koera puur ja äkki jääb kassile suureks. Püha jumal, tema koer on umbes teekannu suurune ja olin siiani arvanud, et nad teda üldse kingakarbis transpordivad. Ühesõnaga hoidja lubas puuri järgmisel õhtul koos lapsega mu mehele anda. Kassi mul veel ei olnud, aga vähemalt puur oli olemas.

Hakkasin veiniavajat pakist välja võtma ja mul tekkis tahtmine kedagi hammustada. Mulle oli korgitseri pähe 17-eurone veinide vaakumkorkide süsteem müüdud.
 
Epic.
See tore komplektike oleks muidugi lahendanud probleemi, kuidas poolikut veinipudelit kaasa võtta Eestisse. Kui mul oleks korgitser, millega see näkane pudel üldse lahti saada. Võtsin arvuti uuesti lahti ja palusin Google`ilt abi. Kui sul ei ole korgitseri, otsa keeratava korgiga vein, oli esimene nõuanne. Daa. Oleks ma teadnud, et ma juba õhtul seda jooma tahan hakata, oleks muidugi keeratava korgiga ostnud. Järgmine vaste soovitas korgi pudelisse suruda. Panin pudeli lauale ja pressisin pöidlaga korgile. Ei midagi. Panin pudeli põrandale, pöidla korgile ja surusin keharaskusega pöidlale. Ei midagi. Võtsin pastaka, ladusin öökapi sahtlis olnud vana testamendi, koraani ja laual vedelenud reklaamvoldikud üksteise otsa, toetasin pastaka korgile ja tagusin paar minutit jumalasõna ja reklaamiga pastakale. Liikus! Pool sentimeetrit... Tagusin edasi. Varsti sain aru, et sellises tempos jätkates saan veini heal juhul hommikul kella viieks lahti. Pöördusin tagasi Google`i juurde. Kolmas nõuanne soovitas pudeli põhjale koputada, et veinis tekkiv surve siis korgi vaikselt välja suruks. Mässisin pudeli rätikusse, panin koraani, vana testamendi ja reklaamid seina vastu ning hakkasin pudeliga nendele koputama. Veini hoolikast polsterdamisest hoolimata tekkis põrgulärm. Naabrid kindlasti rõõmustasid. Kuna ma ei tahtnud, et mind hotellist välja visataks, võtsin pudeli põhi ülespidi vasakusse kaenlasse, paremasse kätte saapa ja hakkasin selle kannaga pudelipõhja toksima. Paari minuti pärast keerasin pudeli ümber ja kontrollisin tulemust. Ei midagi. Taastasin algasendi ja toksisin natuke tugevamini. Liikus! Aga kaks korda aeglasemalt, kui enne pastakaga korki pudeli sisse pressides. Kuna enne olin korki veel sentimeetri-pool pudeli kaela sisse peksnud, oleksin sellises tempos veini järgmiseks õhtuks lahti saanud. Siis oli kell juba 11 ka saanud, niiet läksin ära magama ning sõitsin järgmisel õhtul kinnine pudel ja vaakumkorkide süsteem kotis koju.
 
Ülejärgmisel päeval nooremalt last ära tuues hakkas hoidja uurima, kas me plaanime kassi võtta. Ma ütlesin, et ämm ja äi palusid jah endale varjupaigast ühe tuua. Selle peale vastas hoidja, et mu teine pool olevat talle rääkinud, et me plaanime kaks kassi võtta. Et üks läheks siis maale mehe vanematele ja teine jääks meile. Vaata aga, mida kõike külapealt ei kuule. See seletas muidugi ka seda, miks lapsed sellest kassiprojektist nii elevil on. Õhtul pärisin mehelt aru. Mees tegi suured silmad, et sulle ju meeldivad kassid. Meeldivad küll, aga ma ei ole kindel, aga ma endale järgmiseks kümneks aastaks teise elusolendi eest vastutust võtta tahan.

Täna käisime siis varjupaigas ära. Vist poolteist tundi vaatasime ja silitasime seal erinevaid kasse. Ma lõhnan nagu üks suur kasside liivakast nüüd. Loomi oli seal erinevaid, aga talukassiks mitte ühtegi päris seda õiget. Selle eest läks mulle endale üks suur umbes 4- või 5-aastane maru rahulik punane volask südamesse. Arvasime mehega mõlemad, et emotsiooni pealt ei tohi sellist otsust teha ja sõitsime esialgu tühja puuriga laste tahan kiisut virina saatel koju tagasi.

Aga mina mõtlen nüüd koguaeg sellest loomast.

1 comment:

  1. See neetud jõgi tundus olevat laiem kui Mississippi.

    Jaa, thänk you Allie et oled meile eesti keeles kirjutav Balsakk.

    ReplyDelete