2016/03/06

Meenemündid

Netis ringlevad mitmed enesedistsipliini läbi rikastumise õpetused. Et paned aasta esimesel nädalal ühe euro rahakassasse, teisel kaks, kolmandal kolm ja aasta lõpuks koguneb selline summa, et võid pensionile rahuliku südamega vastu minna. Neid kogumisskeeme on erinevaid. Enne kassasse libistamast tasub aga alati mündid korra ümber keerata, sest nagu käibetõde ütleb, on neil kaks poolt. Nimelt on ringluses mitmeid münte, mille väärtus nimisummast kordades kõrgem on. Neid nimetatakse juubelimüntideks. Kahtluse korral kontrollin mina oma kätte juhtunud kaheeuroste tõelist palet sellelt lehelt: http://myndipood.ee/et/c/2-eurosed-juubelimundid.
Kui kõige levinumaid 2-eurseid juubelimünte müüakse seal 5 euroga, siis kõige kallimate ringlusesse lastud 2-euroste eest makstakse kuni 395 eurot. Mõne sellise juhuslikult rahakotti sattumine on vist sama ebatõenäoline, kui lotoga miljonäriks saada, aga vähemalt ei pea selle jaoks piletit ostma ja keegi peab ju selle miljoni lõppude lõpuks võitma ka. Ma olen juubelimüntide suhtes viimased poolteist-kaks aastat silmi lahti hoidnud. Selle ajaga on neid minu kätte juhtunud 7 tükki. Midagi erilist ma selleks teinud ei ole. Lihtsalt olen kõik mulle vahetusrahana antud 2-eurosed korra ümber pööranud. Sularaha kasutan ma seejuures vist keskmisest pisut vähem isegi. Mul on kokku 6 Eesti ühisraha 10. aastapäevale pühendatud münti ja 1 Soome Ilmari Tapiovaara 100. sünniaastapäeva juubelimünt.

Minu kollketsioon. Kõik juhuslikult mu rahakotti sattunud.
Kokku on mul juubelimünte nominaalväärtusega 14 eurot, aga Mündipoe müügihindadesse ümber arvutatult on nad väärt hoopis 37 eurot. Numismaatikud muidugi teavad, et ega see asi nii lihtne ei ole. Mündi väärtus sõltub suuresti ka tema seisukorrast, mängu tuleb realiseeritavuse faktor ja palju muud. Kui aga tahta midagi sukasääres hoida, siis igal juhul just selliseid münte. Pealegi ei taha ma riskida võimalusega, et lasen kogemata käest Vatikani 2005. aasta juubelimündi, ükskõik, kui juustuks see kulutatud on.



Selline näeb välja kolmekohalist summat väärt 2-eurone.
 
Üks täiesti teemaväline lugu sellest, kuidas karma mind just tagumikust hammustas, ka. Iga kord, kui keegi oma pidevalt jonnivatest, kriiskavatest ja pulka viskavatest kohutavatest kahestest räägib, lükkan ma sisimas nina kohe nii kõrgele taevapoole, et vihm sajab sisse. Mismõttes laps märatseb, ei saa ma aru. Mind on õnnistatud väga varajase kõnega taltsaste lastega. Selle asemel, et end protestiks röökides põrandale heita, on nendega alati asjad selgeks rääkida võimalik olnud. Eeltingimusel, et ma selleks aega võtan muidugi.
Täna käskisin oma kahepoolesel voodisse lõunauinakule minna. Tema ei tahtnud. Kriiskamise asemel teatas ta, et ma olevat s***ratas ja läks kabinetti riiulist meelepärast puslet valima. Tõenäoliselt vanema lapse poolt lasteaiast kaasa toodud sõna. Ma reageerisin vist täiesti ebapedagoogiliselt ja hakkasin naerma. Kuidas sellistele pöördumistele korrektne reageerida oleks muidu? Või tuleks üldse mitte reageerida?

Nüüd aga kõik vutt-vutt rahakassade ja münditaskute sisu inspekteerima.

2 comments:

  1. Tänud vihje eest! Lapsepõlves olin kirglik kollektsionäär. Nüüd on mul jälle midagi koguda. Eriti hea, et see ei võta väga palju aega ja kollektsioon ei lähe ilmselt väga suureks ka. Revideerides oma pere rahakotte leidsin kohe 2 juubelimünti: Eesti ühisraha ja Paul Kerese.

    ReplyDelete