2016/02/14

Kui vanglaarsti kabinetis kohtuvad farmaatsiatööstus ja rahvameditsiin

Mu sõbranna, selline keskmisest tugevama närvikavaga tüdruk, on juba ammu oma perearsti osas pisut segaduses olnud. Algas kõik sellest, et peale beebi sündi ei tahtnud tal lapse toitmine õnnestuda. Käis läbi igasugused nõustajad, kriisinõustajad ja mingil hetkel põletike-paisudega isegi EMOs. Kui ta lõpuks lapsega perearsti juurde korralisse profülaktilisse kontrolli läks ning oma piimasaaga ära rääkis, vaatas perearst teda korra hävitavalt ja ütles:
"Kõik karud on võimelised tantsima õppima."
Sellest sa mu sõbranna aru, et tema valss on niivõrd allpool igasugust arvestust, et ei sünni isegi karude tantsuvõistlusele ja läks nuttes koju.
Lisaks pidi arst nii hirmutav välja nägema, et laps hakkas iga kord täiest kõrist röökima, kui teda nägi.
Hiljem tuli välja, et see doktor oli varem Harku naistevangla arst olnud. Niiet pole midagi imestada, kui inimesele jääb karmis keskkonnas ellu jäämiseks külge käitumismaneer, millega teisel pool trelle kõlbaks ainult tagatoas narkoosi all olevaid inimesi kokku tikkida üksinda.

Kui mu sõbranna tütar umbes pooleteist aastane oli, tabas teda mingi kummaline köha, mis ära ei tahtnud minna. Ei jäänud jälle muud üle, kui sammud jälle vanglaarsti manu seada. Laps sai retsepti antibiootikumidele ja mingile 15-eurosele (!) looduslikule köharohule. No mis teha, et eks need ravimifirmade soojamaareisid tuleb ka vanglaarstidel kuidagi välja teenida. Mu sõbranna sai lisaks soovituse last hanerasvaga määrida.

Korduvvisiidil hakkas arst esimese asjana uurima, kuidas selle hanerasvaga siis läinud on. Sõbranna seletas, et kuna laps tänu muudele meetmetele kenasti paranes, siis seda ta teinud ei olnud. Laps oli tõesti terveks saanud ning köha kallal polnud midagi norida. Selle peale nõudis arst, et laps täiesti lahti riietataks.
"Ha! Lapse tagumik on punane! Järelikult on ussid!" pani arst võidukalt järgmise diagnoosi. Seos möödunud köha ja ussikahtluse vahel on mu sõbranna jaoks siiani ebaselge. Punasuse osas olid nad ka muidugi eriarvamusetel, aga see selleks. Ka ei olnud mu sõbranna mähkmetes mitte ühtegi ussi näinud.

Läksid lapsega koju, tegid õhtuti kummelivanne ja igasugust muud gümnastikat. Nädal hiljem pidid jälle tagasi arstile minema. Selleks ajaks oli lapse tagumik nii pehme ja sile, et iga mähkmetootja oleks ta pikema jututa oma telereklaami palganud. Seda vist ei tasu mainidgi, et ühtegi ussi ei olnud endiselt näha olnud.
"Lapsel on ussid." jäi vanglaarst endiselt oma arvamuse juurde. "Teil on nüüd kaks võimalust: kas lähete siit omal vastutusel koju või kirjutame teile selle ussirohuretsepti ikkagi välja."
Tundub, et keegi tahtis tõesti väga sinna soojamaareisile saada. Sõbranna lasi retsepti ära vormistada. Visiidi lõpus andis arst talle veel viimase nõuande kaasa:
"Aga oodake selle rohu võtmisega paar päeva, neljapäevani. Siis on kaduneljapäev. Kui te millestki lahti tahate saada, näiteks ussidest, on seda kõige parem just kaduneljapäeviti teha."





No comments:

Post a Comment