2016/01/16

Selle aasta kuuseloo lõpetuseks

Seda, kuidas jõulukuused meie majja on tulnud, on jutustatud siin ja siin. Seda, kuidas meie kuused majast lahkuvad, räägin ma nüüd kohe.

Esimesel meie siin elatud kolmekuningapäeval juhutus meile külla tulema mu mehe naabruses elav sõber. Eks ma olin mehe kallal päeval enne norinud ka natuke, et mismõttes kolmekuningapäev, meil kuusk ikka välja viimate ja sina kutsud siin sõpru külla. Mina läksin ümbes südaöö paiku magama ja nemad jäid minust veel alla korrusele köögilaua äärde pooliku rummipudeliga istuma. Hommikul ärkasin üles, mees oli kenasti olemas, aga kuusk oli kadunud. Elutoast algas okkarada, mis läks uksest välja, edasi ühe hoovi väravani ja väravast välja mööda kergliiklusteed nii kaugele, kuni silm ulatus. Mees ärkas rahulolevana - umbes öösel kell kaks oli neil tulnud idee kolmekuningapäeva puhul kuusk välja viia. Lisaks mehe sõbrale elab meil naabruskonnas veel mu mehe ekssõbranna. Peale pudelit rummi tundus neile väga hea mõttena kuusk selle tüdruku trepikoja ukse taha viia. Nii nad siis kahekesi seda kuuske poolteist kilomeetrit läbi poole Viimsi lohistasid, okkarida järel. Adressaadi hoovis panid kuusele veel mehe sõbranna nimega suure sildi ka külge. Kui neiu hommikul koeraga jalutama läks, pidi ta šoki saama. Rebis oma nime kiirelt kuuselt ja tegi näo, et ei tea ööd ega mütsi. Neil oli kindlasti parajasti käsil mingi kortermajadele tüüpiline jõulujärgne skandaal seoses prügikasti juurde jäätavate kuuskedega, mille ära viimise eest prügivedaja lisatasu tahab ja siis need, kelle kuuske polnud ei taha maksta ning need, kellel oli, eitava kõike. Oeh, ma olen kunagi ühe sellise läbi teinud. Seekord ei oleks reetliku okkajälje abil just väga keeruline kindlaks teha olnud, kes kuuse omanik on. Õnneks keegi ei viitsinud.

Järgmisel aastal, kui mu mees kolmekungingapäeval Tarmo küllakutsumisest midagi rääkima hakkas, ültesin ma sirgelt: "Sae pekki!"
Kuuse saagisime juppideks ja kütsime kaminas ära.

Sellele järgnev aasta oli see, mil kuusk meil uue aasta saabumise puhul KÕIK okkad maha lasi.

Ma lihtsalt ei saa, ma pean selle pildi uuesti siia panema. See oli eepiline kuusk
Mina olin ka juba piisavalt rahunenud, et Tarmo kolmekuningapäeval meile külla lubada. Kordus üle-eelmise aasta stsenaarium, ainult selle vahega, et seekord pühkisid nad okkad kenasti kinkekotti kokku ja viisid jälle mu mehe eksõbranna ukse taha. Kuuseroots läks kaminasse kütteks.

Sel aastal püsisid kuusel okkad kenasti küljes ja igasugused "Tarmo tuleb" jutud nullisin ma juba eos ära. Kolmekuningapäeval kütsin meie teise väikese kuuse kaminas ära. Alumise korruse suuremal kuusel võtsime lihtsalt ehted maha. Täna saime lõpuks nii kaugele, et mees saagis ka puu kütteks. Pärast võttis veel kenasti tolmuimejaga okkad ära. Tolmukott sai õnneks samuti täis ning mees viis selle konteinerisse. Ma natuke muidu muretsesin, et kui Tarmo nüüd mõni teinekord meile peaks juhtuma, võivad neile seoses kuuseokastega tolmukotiga äkki jälle mõned head mõtted tulla keset ööd.

Tolmuimejaga on ta mul üldse tubli toimetaja. Ainult, et mina pean tal selle juures kogu aeg järel käima, mööblit nihutama ja näpuga mööda nurki näitama: "Siit ka!", "Vaata, võta siit ka!" ja "Kas sa esikust ikka tõmbasid? Aga ukse tagant?"
Ükskord, kui ma tolmuimeja ekskursioonijuhti mängida ei viitsinud, juhtus nii, et mul oli esikus arvutikott maas. Koti ümbert tõmbas mees tolmu ära, aga vot et kotti üles tõsta ja sealt alt ka imeda, selle peale ta ei tulnud.

See on väga minu mees. Eelmisel teisipäeval hakkasin noorema lapse küüsi lõikama. Hea, et aknad kinni olid. Enne, kui ma käärid korralikult kätte võtsin, oli laps juba sellise alarmi sisse lülitanud, et muidu oleks naabrid meile lastekaitse kutsunud.
"Olge vaiksemalt, ma ei saa suusatamist vaadata," oli mees pahur.
"Pekki, lõika siis ise, kui paremini oskad," olin mina ka pahur. Ta on elus kokku kaks korda meie lastel küüsi lõiganud.
"Lõikangi," ütles mees.
Lõikaski. Kaks päeva hiljem avastasin ainult, et ta oli ära lõiganud kõigest vasaku käe küüned. Parema omad hakkasid vaikselt läbi kinnaste välja tungima.
"Oled sa normaalne?" tahtsin ma mehelt vist umbes tuhandendat korda meie kooselatud aastate jooksul teada.
"Mis on siis?" ei saanud tema umbes tuhandendat korda minu probleemiasetusest aru.

Teema lõpetuseks üks täna kätte sattunud foto mu vanema lapse beebipõlvest. Sel tüdrukul on siiani minu silmad, aga isa mõistus.

Makra. Ise pani ja on veel rahul ka

2 comments:

  1. Äkki on abiks- väikelapse küüned saab ilma liigse kärata lõigatud, kui ta magab :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan vihje eest! Aga need lapsed on mul linnuunega... Ma kunagi vaatasin imestusega neid beebisid, keda magades riietati ja lahti riietati. Minu omadele pole kunagi unes ühtegi tünga teha õnnestunud. Meil vahel aitab see, kui ma kõigepealt "lõikan ära" nukkude küüned, siis kaisuloomade küüned, siis vannipardi küüned, siis veoauto küüned ja kui õnneks läheb, on laps nõus laskma enne oma küüsi lõigata, kui kõik mänguasjad, kelle küüsi "lõigata" võiks, otsa on saanud.

      Delete