2016/01/28

Ennatlikud järeldused

Füüsiline truudus ei pea nüüd siin elus see kõige olulisem asi olema, ma arvan. Kuigi küllap su enda tagumiku lohku tõmbamisel on päris keeruline nii mõtelda muidugi.

Kolm-neli aastat tagasi ilmus mu mehe tagumikule nii umbes kahesentimeetrine kitsas piklik verevalum. Viimastel kuudel on ta mõnikord töölt väga magusalt lõhnates koju tulema hakanud. Ilmselge võõra kassi lõhn! Minu vabameelsest mõtteviisist hoolimata võiks see olla piisav, et korralik skandaal üles tõmmata ning äkki isegi küüned käiku lasta.

Kõigele on olnud hoopis lihtsamad seletused. Verevalumi taga oli minu mehe tol ajal umbes pooleteistaatane egiptlasest õetütar (jah, seesama, kelle kommetest oli põgusalt juttu SIIN). Kui ise poleks pealt näinud, ei oleks uskunud ka. See tüdruk pole mingi lihtne putukas. Ta oli parajasti üht järjekordselt sigadust korraldamas, kui mu mees teda keelama asus. Jeerum, kus tüdrukul lõid ta ilusad pruunid silmad kättemaksuhimust põlema. Kaval on ta põrguline ka. Iga teine sama vana laps oleks ennast röökides põrandale pulgaks visanud. Tema jäi aga vaikselt oma aega luurama. Aeg tuli. Kui mu mees selja keeras, võttis too koridori teisest otsast hoogu ning lõi oma vähesed nõeltervad hambad jooksu pealt niimoodi onu kannikasse kinni, et see oleks peaga lakke augu hüpanud. Veel paar kuud hiljem oli hammustuskoht näha.
Pool aastat tagasi sai mu mees klieniks ühe pespektiivika tootmisettevõtte. Nad teevad väga okeisid kosmeetika ja aroomitooteid. Isegi nende kontor on seda lõhna täis. Sealt mu mees võõra parfüümipilvega siis tulebki. Ma ei kurda, sest vahel toob ta mulle tasuta testreid kaasa.

Esmamulje põhjal tehtavad järeldused on libedam tee kui Tallinna tänavad suure sula ajal peale seda, kui Savisaar on killustiku pealt kokku hoidma hakanud.

Käisin täna seminaril. Viimaseks esinejaks oli Kristjan Port, phd Tallinna Ülikoolist. Teema võiks lühidalt kokku võtta pealkirja Ületöötamise ebamoraalsus alla. Mulle jäi aga eelkõige meelde lugu põhjustest, miks üks Austraalia randades elutsev putukaliik Heinekeni õlut ei armasta.
Neile meeldivad rohelistest enam pruunid õllepudelid. Kui nad mõne rannas vedelemas leiavad, suudavad nad ainult mõleda: "Nii pruun! Nii suur! Ja veel nii läikiv! Paarituma!!!!!"
Seda hakkavad nad tegema nii ennastunustavalt, et ei märka isegi kajakate eest peitu minna enne, kui nad ära nokitakse.

Foto: http://news.discovery.com/animals

No comments:

Post a Comment