2016/01/04

Ema teab: jätkulugu

Ma ei saa kohe teisiti, kui pean kirja panema ka oma isa Vene sõjaväes mitteteenimise ja ema teenimise lood.

Isa lahendas probleemi kutsega Vene armeesse väga lihtsalt - viskas selle prügikasti. Niimoodi igal aastal. Ühel hetkel tiksus vanus lihtsalt täis ning oligi teema lõpetatud.
Selle eest sai mu isapoolne vanaisa topeltsõjaväge. Teises maailmasõjas oli ta alguses sakslaste poolel radistiks. Siis ühel hetkel tõstis ta kaevikus pea ja vaatas, et oh pekki, omad ammu juba taandunud ning venelane tuleb peale. Ega muud ei olnudki teha, kui nende poolele üle minna. Nii oligi ta edaspidi ikka radist, ainult vastaspoolel. Peale sõda tuli muidugi välja, et vanaisa Saksa sõjaväes oli olnud. KGB pani ta valiku ette: hakkad nuhiks või Siber. Vanaisa ütles, et Siberisse väga ei taha. Nuhkima ta ka ei hakanud. Ühe korra kutsuti ta ainult vaibale ning nõuti, et miks sa kellegi peale kaevanud ei ole. Vanaisa siis kurtis, et hirmus raske on nuhkida. Ta on külas uus mees, keegi teda ei usalda ning midagi ei räägi. Nii see asi siis jäigi.
Küllap nendes lugudes on nii väikeseid liialdusi kui lihtsustusi, kuid ka tõde. Kuidas asjad täpselt olid, enam nende käest kahjuks ka küsida võimalik ei ole. Minu isa suri võrdlemisi noorelt. Võimalik, et tema surma asjaolud on seotud selle sama hulljulgusega, mis võimaldas tal Vene võimu külmalt üle lasta.

Ema koos teiste oma klassi tüdrukutega läbis kooliajal sõjalise algõppe. Seal pidi kursuse lõpus Kalashnikovi automaadi lahti võtma ja kokku panema. Õnneks mu ema pinginaaber oli nutikas tüdruk ning "vastas" selle teema nende mõlema eest ära. Mu ema pinginaaber on üldse põnev naine. Eesti Vabariigi algusaastatel oli ta Siberis rekajuhiks. Sel ajal oli naisrekajuht veel haruldasem nähtus kui tänapäeval. Ja no Venemaa on Venemaa, eriti mingi perifeeria keset eikusagit. Seal sai ta tuttavaks oma tulevase abikaasaga, kes oli endine hävituslendur, kuid peale Nõukogude Liidu lagunemist asus tööle tuletõrjujana. Neid olevat sel ajal tükitöö alusel tasutatud. Kui kustutasid tulekahju, said palka. Nii tuligi vahel, kui ammu enam põlenud ei olnud, ise taigale tuli otsa panna.
Siis otsid nad Nõvale korteri mu ema endise pinginaabriga. Naine läks Tallinki laevadele parfüümipoodi tööle ning mees sai armeepensioni. Rohkem polnud vaja metsa põlema panna.

Kuigi mu ema Kalashnikovi kokku ei saanud, sattus ta mingitel asjaoludel medõena Vene sõjaväereservi nimekirja. Tal on isegi sõjaväepilet ja puha. Igal aastal olid sohvoosi kultuurikeskuse saalis reserväelaste kogunemised. Ta olevat seal ainus naine olnud. Kõik aleviku reservväelased kutsuti ükshaaval laua ette ja nõuti:
"Kirsanumber? Peaümbermõõt? Vööümbermõõt? Rinnaümbermõõt?"
Kui mu ema komisjoni ees seisis, oli viimase küsimuse peale alati terve saalitäis mehi naerma pahvatanud.
Aga tema medõetarkustest on mulle ainult see meelde jäänud, et kui kellelgi lõualuud paigast ära lähevad, tuleb enne nende paika panemist alati sõrme ära polsterdada. Kui lõualuu paika läheb, siis laksatavad hambad sellise pauguga kinni, et aitaja võib oma sõrmedest ilma jääda.

2 comments:

  1. Nõva - kas Läänemaal, mere ääres?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seesama jah. Ma pole sinna enam vist üle seitsme aasta juhtutunud, aga tol korral oli see fantastiliselt ilus koht romantilise vana sadama, männimetsa ja siidpehme liivaga rannaga. Kuigi tegu oli kuuma ilmaga nädalavahetusel keset suve, polnud seal paradiisirannas ühtegi inimest peale minu ja mu kaaslase. See oli ainus kord mu elus, kui ma alasti ujumas olen käinud. Ma olen tihti mõtelnud, et peaks Nõva randa tagasi minema, aga pole julgenud. Äkki on seal nii palju muutunud, et lõhun ainult oma Nõva-mälestuse maagia sellega. No ja siis on veel see oht, et ema oma pinginaabril juhtub külas olema, kui mina parajasti alasti vette lähen :)

      Delete