2015/12/03

Kohv

Ma ei olnud aastaid Tallinna vanalinnas käinud. Tundsin juba mõnda aega, et ma tahan seda teha. Minu varajane lapsepõlv on mingis osas Toompeal möödunud, ma olen nende müüridega emotsionaalselt seotud. Laupäeva õhtul tõin vabanduseks äsja avatud jõuluturu Raekoja platsil ja küsisin, kas keegi tahab minuga kaasa tulla. Vanem laps arvas, et ei taha, mees, et ei viitsi ja noorem laps köhis pisut. Läksin üksi. Turg oli jura, Toompea tänavad valgustamata, aga hea oli kõndida seal.

Astusin all-linnas kohvi pärast ühte Pika tänava toidupoodi sisse. Ma tean natuke selle poe lugusid. Ükskord toodi sinna kalamarja müügile. Enamus varastati ära. Seal varastatakse kõik ära. Isegi šokolaade ei saa hunnikus välja panna, sest nii on narkomaanidel neid lihtsam jooksu pealt kaasa haarata. Šokolaadihunnikud tuleb riiulis laduda kihiti risti nagu telliskivipostid, siis ei saa kogu portsu korraga hõlma alla haarata. Uskumatu, kui palju on detaile, mida ei märgata ja kui märgatakse, siis ei saagi aru, miks nii. Kõigel on seletus.

Vargakindlalt laotud šokolaadid
Kasutasin juhust lasteta poes olla ja uurisin profesionaalsest huvist natuke müügil olevaid tooteid, eelkõige toidukaupa. Turvamees ei saanud aru, mida ma teen ja käis mul kogu aeg järgi. Kindlasti pandi sel ajal, mil ta minule keskendus, tema selja midagi päriselt rotti. Lõpuks läksin kohviautomaadi juurde oma latte`t võtma. Masin küsis servist. Midagi, mida automaadi ekraan waste bin`isk kutsus, oli täis. Vaatasin korra ümber nurga. Poes oli kolm müüjat, kõiks kassades ultrapikka järjekorda teenindamas. Natuke imelik oli, aga hakkasin ise kohvimasinat puhastama. Ma olen sellega harjunud. Tööl peavad kõik kohviautomaadid mind tuhkatriinuks. Nii kui jooki lähen võtma, hakkab tants peale. Mõni tahab vett, mõni uba, mõni ventileerimist või et tal sõnnik alt ära võetaks. Nagu väikesed lapsed. Kui poes parajasti waste bin`i tühjendasin, vaatas turvamees mind sellise näoga, nagu oleks ma taskust vilepilli ja jope alt kobra välja võtnud ning keset kauplust madu asunud taltsutama. Kohvimasina hooldamine ei sobinud tema maailmapildis vist kuidagi keskmise poevarga, kelleks ta mind pidas, profiiliga.

Kohv oli ketimarketi kohta kallis, vanalinna kohta odav ja kvaliteedilt nendes klassides täpselt oma hinda väärt.

Mõte vanalinna jalutama minna tekkis mul tegelikult osaliselt selle pärast, et aasta-poolteist tagasi üle-loetud Jaan Krossi romaan Kolme katku vahel on mind viimasel ajal millegi pärast kuidagi puudutama hakanud. Raamatu peategelane tegutseb keskaegses Tallinnas ja surres mõtleb umbes nii: ma olen elanud keset sõda, haigusi, surma ja kannatusi. Jumal, anna mulle andeks, et ma olen keset seda õudust õnnelikku elu elanud.

Vahel vaatan ma kogu seda täiust, mille keskel mina oma elu elan ja mõtlen, kas mulle antakse andeks, et ma ei ole selle vääriline.

 
Täna tööl järjekordselt vee ja ubade puuduses vaevlevalt kohviautomaati teenindades juhtusin meie turvajuhile mind poevarguses kahtlustava laupäevase turvamehe lugu jutustama. Kuna ta seda valdkonda jagab, küsisin talt otse: "Mis mu näol viga on?"
Noh, et poe turva kahtlustas ja lennujaama omad ka pidevalt. Turvajuht teadis rääkida, et mõned lennujaamad pidi inimesi infrapunakaameratega jälgima. Nii näeb ära need, kelle kehatemperatuur keskmisest kõrgem on. See viitab omakorda, et inimene võib olla närvis mingil põhjusel ja midagi varjata. Kõlab nagu linnalegend, aga minu normaalne kehatemperatuur on vist tõesti ülalpool tavapärast - mu käed ei ole kunagi külmad. Ma tahaks kunagi jõuda sinna, et mitte üheski mõttes.

2 comments: