2015/11/23

Uitmõtteid ööl vastu esmaspäeva. Eelmisest nädalast ja telefoniga kirjutades

Teisipäeval sai mu mees 37.
"Kallis, mida sa õhtul sünnipäeva puhul teha tahaksid?" uurisin ma temalt hommikul.
"Rahulikult diivanil vedeleda"
Vanem laps selle peale vaikselt omaette: "Ma loodan issi unustab õhtuks ära ja mängib ikka minuga peitust"
Õhtul tulin koju, panin trenniriided selga, et jooksma minna, istusin korra diivanile ja ärkasin kaks ja pool tundi hiljem üles. Vahepeal rallisid lapsed täie rauaga oma mängudega mu ümber ja otsas. Keegi oli isegi kineetilist liiva mulle kõrva toppinud. Tõusin üles ja sõime hommikust üle jäänud sünnipäevatorti, mille päevakangelane muide veel ise ostnud oli. Mees kommenteeris ainult, et järgmisel päeval võiks mina lapsi vaadata, sest siis ei ole tal sünnipäeva.
Kallis mees. Ma luban enam mitte kunagi draamat teha, kui sa mulle jälle sünnipäevaks paberis lilli tood.

Ka reedesest päevast jäi õhku rääkimata sõnu. Osalt tänu sellele, et mul siiski veel natuke enesevalitsusoskust on, osalt tänu sellele, et lugesin seda idiootset kirja õnneks kontorist väljas. Et sobimatud sõnad siiski kunagi välja ei saaks plahvatatud, panen nad puhtalt enda maandamiseks siia kirja: Kallis kolleeg. Kui sa endale võimetekohaseid väljakutseid otsid, siis on mul uut lauajalga vaja küll.

Laupäeval tuli esimene lumi. Just siis, kui ma parajasti turul olin. Jalgrattaga. Turult ostsin karbi talumune, tüki ehtsat suitsusinki, kitsejuustu ja prooviks kaks kitselihast kotletti. Tagasi koju tulles avaldas noorem laps soovi veel natuke õues olla. Läksin ise tuppa oste kappi panema. Veerand tundi hiljem tuli ka laps järgi.
"Kas sa käisid jälle põõsas marju söömas?" uurisin ta määrdunud suud nähes. Tal on mingi taltsutamatu tung igal võimalusel arooniapõõsasse maiustama hiilida, kuigi marjad praeguseks juba üsna rõvedaks on läinud.
"Ei, lörtsi sõin," vastas tema.
Ma võin küll aasta emana lasta tal tohletand marju ja lund süüa, aga mu 2 aasta ja 4 kuune teab sõna lörts ning oskab seda käänata!

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et kui ma lumeorgia ajal oste laiali pakkisin, siis kitsekotlettide külmikusse asetamist ma küll ei mäleta. Ma ei ole neid siiani näinud. Mehevend, kellele oma muret kurtsin, rääkis, et tal jäi kunagi mingi udupeen konserv sarnastel asjaoludel jäädavalt kaduma. Mõte võimalikest mööda maja või koti põhjas vedelevatest kotlettidest meeldib mulle tunduvalt vähem, kui sama asja tegevast konservist. 


No comments:

Post a Comment