2015/11/19

Tulekahju

Meil oli tööl täna pealelõunal tuletõrjehäire.
Kui esimene alarm kõlas, oli mõtlesin, et raudselt kas õppehäire või on tootmises jälle ventilatsioon peetis ning see paneb alarmi tööle. Kirjutasin rahus pooleliolevat dokumenti edasi. Teise kella peale tõstsin juba pead. Mingist loetud protseduurist oli meeles, et kolm järjestikkust kella tähendab evakueerumiskohustust. Kolmas kord tuli ka ära. Tõusin ohates püsti ja läksin koridori piiluma, mis sünnib. Kohvinurgas seisid mõned õlgu kehitavad inimesed. Asja hakkasin tõsiselt alles siis võtma, kui nägin mööda koridori kiirustavat jopes tegevjuhti, kes vastutulevatele inimestele "Out-out-out!" (Välja!) korrutas.

Läksin tuppa tagasi, ütlesin ainsale sel hetkel seal olevale alluvale, et minek ja hakkasin jopet selga ajama. Kunagi loetud protseduurist tuli veel meelde, et iga juht vastutab tulekahju korral oma alluvate evakueerimise ja hilisema ellujääjate ning laipade loendamise eest ja et loenduseks tuleb koguneda mingisse kindlaks määratud punkti välisterritooriumil. Aga millisesse? Küsisin ennast riidesse sättivalt kolleegilt, kas tema mäletab, milline tulekahju korral kogunemise punkt oli. Mäletas õnneks küll - rattaparkla katusealune. Ta on üldse terane tüdruk mul. Ega ma teda muidu tööle ei oleks võtnud ka. Ütlesin talle, et ta rattaparklasse läheks ning suundusin ise korrus alla, kus minu ülejäänud tol hetkel majas viibivad alluvad parajasti pilatese trennis olid. Enne pakkisin veel laptopi kotti ja võtsin kaasa. Korra vaatasin oma kontorikingi, aga siis mõtlesin, et ei viitsi neid enam kotti ajada, las põlevad siis sisse. Tuli kohe meelde, kuidas meil kunagi 3. klassis koolis pommiähvardus oli. Meil oli siis parajasti suusaveerand ja ma unustasin suusad klassi. Välisuksel tuli meelde. Tahtsin tagasi koolimajja minna, aga uksel seisev päästeameti töötaja ei lubanud. Ütlesin, et suusad jäid kooli. Tema ütles, et homme tood ära.
"Homme ehk enam ei olegi suuski..." mõtlesin mina. Loomulikult pommi tookord ei olnud ning saingi suusad hiljem kenasti kätte.

Seekord oli aga alumise korruse koridor suitsu täis. Esimest korda mõtlesin, et äkki ongi päris tulekahju, mitte õppus. Ruum, kus meil pilatese trenn toimub, oli juba tühi. Läksin mööda koridori väljapääsu poole ja näitasin endale õrnas suitsuvines vastutulevatele inimestele, et need sama teeksid. Lõpuks ilmus suitsu seest sinises kiivris tuletõrjuja ja küsis, mida ma siin kätega endale suitsu ninna lehvitan. Sellise õiendamise peale sain aru, et tegu on ikkagi nii-öelda õppuse ja suitsupommi, mitte päris tulekahjuga. Läksin veel ühe korruse alla maja peasissepääsu juurde. Enamik inimesi seisis rattaparka asemel fuajees. Pole ka ime. Kuigi rattaparkla meil suur on, siis kõik töötajad sinna katuse alla mahtunud ei oleks. Ka asub see majale nii lähedal, et tõsiseltvõetava põlengu korral põleks ka see nagunii maha. Lugesin igaks juhuks oma alluvad üle ja sain tulemuseks, et kõik on kenasti evakueerinud.

Kuna edasisi korraldusi oodates midagi teha ei olnud, hakkasin meie logistikajuhti norima, miks ta oma töötajaid üle ei loe ja kas ta siis ei tea, millised on juhi kohustused tulekahju korral. Tema vastas naerdes, et tema küll neid protseduure pole lugeda viitsinud ning ega ei tea küll. Kusjuures silmaga hinnates tunduski, et vähemalt pooled laoinimesed olid endiselt hoones ka. Evakueerunud tootmise töötajaid ei näinud ma ühtegi.

Varsti lubas mulle juba tuttav sinine kiiver meid tagasi üles. Jäime hetkeks tegevjuhi ja personalijuhiga rääkima, et see, mis toimus, küll õppus ei olnud. Heal juhul lihtsalt katsetus, kas inimesed teavad, mida tulekahju korral teha. Ei teadnud, aga selline õppuseks kutsutav tsirkus asja selgeks teha ka ei aita. Sel hetkel hakkas tuletõrjealarm jälle tööle.
Ütlesin: "I`m not going to die tonight!" (mina täna surra ei kavatse!), soovisin kõigile head õhtut, võtsin autovõtmed ja sõitsin koju. Tööpäev oli juba üsna lõppenud ja ma tõesti ei viitsinud enam majast iga kellatirtsu peale sisse-välja marssida.

Faktid õppusest, millest ehk midagi järeldada võiks:
1. Häire korral hakkasin oma tagumikku liigutama alles siis, kui nägin, et tegevjuht sama teeb. Minuga samas ruumis viibib alluv alles siis, kui mina seda tegin;
2. Juhid, kelle järgi ülejäänud töötajad joonduvad, ei teadnud, mida teha. Hea, et vähemalt tegevjuht vaatas, et inimesed hoonest lahkuksid;
3. Enne evakueerumist pakkisin kaasa arvuti. Kingade puhul kahtlesin, aga jätsin need siiski maha;
4. Üle poolte majas viibinud inimestest ei võtnud alarmi tõsiselt ja oleks võinud vabalt sisse põleda;
5. Tulekahju korral kogunemise punkt on täiesti idiootselt valitud;
6. Kuidas tulekahju puhul käituda küll kuidagi rohkem selgeks ei saanud. Pigem juurdus teadmine, et tuletõrjealarm tähendab õppust.

Õpetlik oli küll, aga hoopis teisel viisil, kui peaks.

2 comments:

  1. Olen täiesti nõus, kuidas tuletõrjeõppused võivad pigem süvendada arvamist, et kui kell kõliseb, siis see on ainult õppus. Mul on üks kogemus mõned aastad tagasi, mis keeras selle mõtte täiesti pea peale. Kuulsime häiret, aga reageerisime alles siis, kui meile ukse vahelt hõigati, et see pole õppus. Isegi peale seda jäid osad kohmitsema. Koridoris oli aga juba tugevat suitsu lõhna tunda. Nii et sai kärmesti välja mindud. Kirjutasin tulekahjust pikemalt siin. Õnneks lahenes kõik kiiresti, tuletõrjujad olid kohe kohal ja Toronto Eesti Maja jäi ikka püsti. Aga peale seda ei kavatse ma ühegi häire peale ootama ja vaatma, mis toimub, kui just pole öeldud, et harjutame. Hea on see, et meid siiski hoiatatakse ette, kui õppus toimub. Saab rahulikult läbi mõleda, mida peame tegema :)

    ReplyDelete
  2. Ma loodan, et elu ei anna mulle kunagi põhjust neid õppuseid hindama õppida...

    ReplyDelete