2015/11/29

Peretüli

Vesi on puhas ja see kaob jälgi jätmata. Minu jaoks ei ole märg, kui sellega ei kaasne külmaaistingut, probleem. Ma unustan vahel end õhtul kodus duši alt tulles kuivatada. Ma olen seda alati teinud, ma unustan end kuivatada ka tulevikus. Kuigi linad ja padjad saavad niiskeks vaid minu voodipoolel, ägestub siiski ka tema. Tema ärritunud rünnak ei muuda fakti, et ma olen end kuivatamata juba voodisse pugenud. Ka ei kuiva linad tema tänu tema märatsemsiele kiiremini ära. Kui ma ei ole aastate jooksul ennast kuivatama õppinud, siis tõenäoliselt ei õpeta ükski stseen, ükskõik kui inetu, mind seda ka edaspidi tegema. Nii ütlengi.

Edasi on klassika. Saan kuulda, milline end ümbritseva suhtes hoolimatu inimene ma olen. See olevat kõik minu katkise lapsepõlve pärast. Et keegi mind ei kasvatanud. Nüüd pean ma laskma temal, kes ta teab, mis on normaalsus, endast inimene teha. Ma ei saa muuta, et ma olen ebatervetes oludes kasvanud. Kui mulle seda meenutatakse, tunnen end kasutu vääritu ebardina. See ei ole hea tunne. Ma tahaks ennast hästi väikeseks teha, ära peita ja surra. Nii ütlengi. Ta pöördub minu tühise isiku asemel jälle niiskete linade teema juurde tagasi. Ma ei ütle midagi enam. Kui ma ei vasta, ta rahuneb lõpuks.

Vahel olen mõtelnud, et kui ma teda armastaks, kas siis ma äkki ei unustaks ennast kuivatada, sest see ei meeldi talle? Või kui tema mind armastaks, kas ta andestaks mulle, et ma end peale duši all käimist ei kuivata?

Kunagi, kui olin palju-palju kordi näpud ära kõrvetanud, hakkasin arvama, et ainuõige on koos olla selle inimesega, keda sa ei armasta. See, keda sa ei armasta, ei saa sulle kunagi tõeliselt haiget teha. Enam ma nii ei arva.

Meil ei ole ühisvara, teineteisest majanduslikku ega emotsionaalset sõltuvust, me ei ole juriidiliselt seotud. Ühised lapsed on ainult. Kõik muu peale laste on imelihtne. Lahendus ise oleks kokkuvõttes lihtne. Nii ütlengi.
"See on normaalsus. Kas sa tõesti arvad, et teised elavad paremini, kui meie, Kass?"
Ma ei tea, kas elavad. See ei ole tähtis. Kui kõik teised peaksidki nii laastavat elu elama, ei tahagi ma olla nagu nemad.

2 comments:

  1. Mul kasvab kodus ka üks laps, kes dushi alt kuivatamata välja astub ning siis rõõmsalt ringi liigub. Päris märjalt vist linade vahele ei lähe, aga kes teab, ma ei maga ju temaga :D Vannitoa vaip on ainult natuke märg astuda. Aga kullakallis Kass, tee ikka nii kuis sulle endale kõige õigem tundub. Ei ole mõtet end piinata. Ka laste pärast. Sest mis elu see on. Ka lastele. Mõnda aega tagasi oleksin öelnud, et rääkige asjad lahti, aga nüüd enam nii väga ei mõtle nõnda. Meie küll räägime tülid lahti, või õieti oleme nii harjunud teineteisega, et saame ikka hakkama. Ise tulen katkisest perest ja MINA olin see, kes ütles emale, mine ära! Nii et lapsed näevad ju ka, kui midagi on viltu. Ja see pole mitte kõige toredma nendelegi. Aga ära pane tähele, mis ma siin heietan, sest igaühe olukord on niivõrd erinev. Vaata enda sisse ja leia ise see õige tee! Ükskõik kas koos niiskete linade vahel... või mitte...
    Kui võimalus, vaata filmi I give it a year. Seal on just natuke juttu teiste harjumustest, kui palju me neid kannatame või mitte ;) Muidugi on see vaid film, aga ikkagi mõtlema panev ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üks mu lapsepõlvesõbranna, kelle vanemad ka omal ajal lahutasid, ütles sama moodi, et see oli ta ema parim otsus ever. Isa ei kadunud ta elust kuhugi ja siiani ta jaoks olulisel kohal.

      Iga lugu ja päev on erinev. Täna hommikul tegin pannkooke, tema pani samal ajal lastega puslet kokku, torm oli läinud. Nagu normaalne pühapäevahommik olema peab. Lõpuks on kõik need episoodid ainult üksikud hetked ajas ja iga lugu vaid ühe inimese versioon nendest.

      Delete