2015/11/30

Kurat elab Viimsis

Novembris sai kolm aastat sellest, kui oma hinge 135 ruutmeetri eest Viimsi keskuses Swedbankile müüsin. Selle lühikese aja jooksul olen tähele pannud nii mõndagi, mis viitab, et olen naabriks saanud saatana isiklikult, kes juba pikemat aega siin poolsaarel pesitsenud on. Panen prooviks mõned lood kirja ka.

 Esimene lugu. Kuidas Vanapagan kassi mattis

See juhtus siis, kui Vanapagan veel Viimsi kandis talu pidas, Kaval-Ants saunameheks. Ühel õhtul astus Vanapagan Antsu poole sisse ja kurtis, et ei teagi, mis nüüd teha. Kass lõppes ära, aga pole kuhu matta. Ilvesed viimasel ajal nii julgeks läinud, luusivad ümber, pärast äkki kaevavad kassi ülesse ja tassivad jäänused mööda hoovi laiali. Antsul kohe nõu valmis: „Viska kaevu!“
Vanapagan imestas, et kuda siis lõpnud kassi nüüd sünnib kaevu visata. Kaval-Ants vastu, et Vanapagan ammu ise ju kurdab – kaev ei kõlba kuhugi, vesi nõnda madalaks jäänud. Hea, et suvel päris ära ei kuiva.
Mõeldud tehtud. Viskasid kassi kaevu ja hakkasid nõiavitsaga uuele kaevule kohta otsima. Peagi hakkaski vits Vanapagana käes värisema. Ants ja Vanapagana kaevavad ja kaevavad, aga vett ei kusagil. Seadsid sammud küla nõia juurde. See pani suure häälega naerma: „No miks see vits siis käes ei värise, kui sa eila õhta Kelvingi kõrtsus naa pallu viina võtt.“
Otsis ise Vanapaganale kaevu jaoks koha. Vanapagan rõõmus, et näe, kus sai hea koht, pole uksest kümmet sammugi kaevule minna. Ega ta seda muidugi ei tahtnud ütelda, et tal Liivimaa sõjaaegu kokku kantud vanad hõbemündid kaevu olid peidetud. Nüüd oleks küll hea tare aknast varandusel silma peal hoida. Hakkasid kaevama, aga varsti nii suur kivi vastas, et ei jaksa august väljagi kangutada. Pagan Antsuga siis jälle nõia manu, et see uue koha välja vaataks. Nüüd näitas nõid küll sellise koha ette, kuhu kaugemal käia, aga mis sa ära teed. Ants ja Vanapagan jälle kaevama ja peagi oli ka vesi vastas. Nüüd oli aeg rakked sisse lasta. Korraga aga hakkas kaev nii kiiresti vajuma, et Vanapagan vaevu veel välja karata jõudis. Siis sai Vanapaganal ka mõõt täis ja kutsus kaevumeistrid kohale. Need kaevasid kaevu ja panid rakked nagu naksti.
Senikaua pidi Vanapagan aga öösiti salaja naabrite juurest vett tassimas käima. Küllap need oleks ka päeval kaevule lubanud, aga Vanapaganal oli häbi tunnistada, et ise sedaviisi oma kaevu ära reostas.

Teine lugu. Kuidas Vanapagan banaani sõi

Kui Miiduranna kauplusesse esimest korda banaanid müügile tulid, oli Vanapagan juba paar aastat Viimsi Kirovi kalurikolhoosi esimeheks olnud. Olgugi, tema tölplusest ning laiskusest sadade aastate jooksul kümneid lugusid räägitud oli, siis Läänemere kaladesse suhtus ta asjatundlikku kirega. Seda kalaasja ta juba teadis. Milline see õige suitsukala olema peab ja kui palju kala soola tahab, et talle õige mekk tuleks, oli äikesemürina ajal suure hirmuga kivi all konutades silgusaba lutsutamine talle õpetanud. Küllap mäletas ta veel piisavalt neidki kunste, kuidas panna tuuled puhuma nii, et võrkudesse ikka piisavalt saaki jääks. Kõige tähtsam oli vaadata, et tsehhinaised kalad konservikarpi nii laoksid, et pead ikka väljapoole ja sabad karbi keskele kokku. Kahe otsaga asjadele puhul on õigelt poolt lähenemine väga oluline. Eriti, kui üks ots kipub teisest enne rikki minema.
Need olid Vanapaganale head ajad. Nii hakkaski ta unustama läbi mitmete valusate juhtumiste kätte õpitud ettevaatust kõige uue suhtes. Õhtul, kui päike merre vajuma hakkas, banaanikämmal kaenlas Miiduranna poe uksest ta välja jalutaski. Jah, banaan, nagu kalagi, on kahe otsaga asi. Nii ta siis ühte nõutult käes keerutades mäest alla Merivälja muulile asja üle mõtlema lonkis. Kuidas nüüd selle banaaniga alustadagi? Ahvid alustavad varre poolt ja kes teaks banaanidest ning sellest, kuidas nendega toimetada paremini kui nemad? Samas sünnib nüüd ühel kolhoosi esimehel ahvide järele talitada? Kuid mingil põhjusel need ahvid ometigi just sellest otsast banaani koorima hakkavad… Nii ei suutnudki Vanapagan otsustada, kummalt poolt nende va banaanidega algust teha.
Hakkas juba pimedaks minema. Vanapagan jättis vihaga koorimata banaanid muulile maha, kus ka kajakad neid puutumata seal kohal oma naeru lagistasid. Sinna jäid nad seni, kuni nad päikese käes mustaks ja krimpsu kuivasid ning esimene sügistorm nad lõpuks merre pesi. Selleks ajaks oli Vanapagan käskinud ka oma kabineti kollased kardinad välja vahetada. Banaanikarva kollast ei salli ta tänini.

Kolmas lugu. Kuidas Vanapagan auku kartis kukkuda

Kui Teisest ilmasõjast juba üle viiekümne aastad mööda sai ja Eesti uuesti vaba oli, julges ka Vanapagan kaevu lastud Liivi sõja aegu kokku riisutud väärisesemed üles tõmmata ja Shifara antikvariaati müüki viia. Saadud raha eest ehitas ta Rohuneeme, Viimsi poolsaare tippu, oma vana talukökatsi asemele kohase maja, lasi ilusaks teha hoovi ja selle ümber ka uue aia. Nende tööde käigus tuli kohe Vanapagana ja naabri krundi piirilt heina seest välja ka sinna 70. aastate lõpus maaparandustööde käigus rajatud kuivenduskaev. Kaev oli oma kaks-kolm meetrit sügav ja betoonluugiga kaetud. Kas uudishimust või ei teagi millisel põhjusel oli keegi kaevuluugi poolenisti oma kohalt ära nihutanud. Nüüd oli kohe Vanapagana aia taga mitu meetrit sügav auk, kuhu isegi Vanapagana kõhuümbermõõduga mees vabalt sisse kukkuma oleks mahtunud.
See tegi Vanapagana meele hirmus mõruks. Ta kutsus ka naabri asja kaema. Naaber oli üldjoontes nõus, et paha lugu. Selles nad aga ikka kokku leppida ei suutnud, kumb asja peaks ära lahendada laskma, sest kaev oli täpselt kahe krundi piiril. Ka valda sai teatatud, kuid seal kehitati vaid õlgu – tegu on eramaaga ja pole nende mure lahendada. Nii käis Vanapagan mitu nädalat järgemööda ülepäeviti kord koos naabrimehega, kord üksi ümber poollahtise kaevuluugi. Ise kirus samal ajal kaasinimeste hooletust ja hoolimatust, et selline asi üldse sündida sai ning nüüd pole nagu kellegi vastutus korda teha.
Kaval-Ants elas sel ajal juba Haabneeme Tammepõllu elurajoonis moodsas kahetoalises korteris, aga teinekord käis ikka Vanapagana pool õhtuti õlut joomas ja suitsulesta söömas. Ühel selgel juuniõhtul enne jaani oli Ants jälle Vanapagana juures käimas. Vanpagan näitas Antsule oma korda tehtud valduseid, ise habemest sokkideni rahulolu ja uhkust täis. Ainult lahtise kaevuluugi juurde jõudes kukkus jälle sajatama, et tema juba mitu nädalat räägib kõigile, kui ohtlik selline asi ikka on, aga näed, keegi midagi ette ei võta.
Selle peale palus Kaval-Ants Vanapaganal oma jalutuskäigule kaasa võetud õlletoopi hoida hetkeks, kummardas, lükkas kaevuluugi omale kohale tagasi, rapsis käed vastu püksireisi puhtaks, võttis pagana käest toobi tagasi, lonksas õlut ja nentis: „Oli jah sügav auk teine.“

Neljas lugu. Kuidas Vanapagan desktopil ikoone ümber tõstis

Vanapagan ja Kaval-Ants olid mõlemad Viimsi vallaametnikena tööle saanud. Peale valimisi oli vallamajas elu õige tuline. Uus vallavanem oli äsja end kabineti sisse seadnud. Esimese asjana andis ta korralduse oma kodutänaval liiklus ühesuunaliseks muuta. Teiseks saatis kogu vallamajale laiali e-kirja käsuga kõigil töötajatel oma arvutite desktopidel ikoonid vasakust servast paremasse tõsta. Vanapagan asus kohe hoolega korraldust täitma. Kaval-Ants läks aga hoopis esiteks vallamaja kööginurka automaadi juurde kohvi võtma. Selleks ajaks, kui ta kruusiga arvuti juurde tagasi jõudis, oli volikogus juba umbusaldusvaldus vallavanemale hääletusele seatud, vana vallajuht pukist maha tõmmatud ning uus asemele pandud. Ikoonid võis nüüd arvutiekraanil endiselt vasakusse serva jätta, aga taustapildiks pidid kõik kas vaala kujutise või valla vapi panema.
Viimase pooleteise aasta jooksul on Viimsis juba kolm korda vallavanem vahetunud. Endise vallavanema kodutänav Pargi tee on aga siiani ühesuunaline ja inimeste hulgas on alati neid, kes tööl ikoone ühest ekraaninurgast teise veavad.

No comments:

Post a Comment