2015/11/26

Kaalikate hirmuks kasvamine

Kahekümnendate alguses olin ma paar aastat taimetoitlane. Õppisin siis ülikoolis keskkonnakorraldust ja põhjendasin oma otsust sellega, et liha tootmise ökoloogiline jalajälg on võrreldes taimsete produktide omaga liiga loodust kurnav. Minu endine elukaaslane teadis rääkida, et otsuse taimetoitlaseks hakata või muud sarnast radikaalset kipuvad inimesed siis tegema, kui nende elus on juhtunud midagi, mis neid emotsionaalselt põhjalikult läbi raputab. Minu kohta kehtis see küll, sest lihast loobusin mõned kuud peale seda, kui olin oma esimesest armastusest lahku läinud. Ma arvasin, et suren südamevalu kätte tookord.

Kuigi tarbisin piimatooteid, mereande ja muna, ei suutnud ma oma tolleaegsete teadmistega menüüd siiski tasakaalu saada ilma lihata. Lõpuks tekkis mul raua- või B-grupi vitamiinide puudus või mõlemad kombineerituna.
Praktilise poole pealt ei olnud lihast loobumine keeruline. Kodus süüa tehes tõstsin enda portsu enne kõrvale, kui mehe omale liha lisasin. Väljas süües tellisime kahe peale pitsa näiteks nii, et lasime liha, salaamit vmt ainult poolele pitsale panna. Teine pool jäi siis mulle.
Ühel hetkel avastasin, et mehe portsjonile lisamiseks kanafileed hakkides läks mul süda pahaks. Ma ei talunud enam mõtet lihast kui toidust. Uuesti liha hakkasin tarbima, kui otsustasime, et meile võiks laps sündida. Alguses oli raske. Esimesel korral ei püsinud lihaga toit mul isegi sees, aga harjusin kiiresti.

Natuke üle poole aasta tagasi palus üks mu kolleeg mul enda asemel ära teha loomade heaolu puudutav audit ühes Eesti tapamajas. Kuna too inimene oli mind omakorda palju aidanud, olin nõus. Tegelikult ei kujunenud audit sugugi emotsionaalselt nii raskeks, kui alguses pelgasin. Ainult korra tapamajja sisenedes arvasin, et ma ei saa sellega hakkama. See oli siis, kui olin alles koridoris, aga ei näinud veel, mis toimub. Selle eest oli õhus tugev vere lõhn. Hirmu lõhnaga vere oma. Vere lõhn on iseenesest juba ohtu täis, aga eriti surmahirmu tundnud looma puhul. Kui juba tootmisprotsessi nägin, polnud enam hullu miskit, kuigi selle nõuetekohasuse hindamiseks pidi kontrollima üsna võikaid detaile nagu kaelasoonte õige läbilõikamistehnika ja muu. Tegin ainult ühe vea - ma vaatasin tapale minevatele loomadele silma. Esimene kord veisele, kelle tapaeelne uimastamine esimesel korral ei õnnestunud. Loom rabeles ja töötaja ei saanud uimastuspüstoliga piisavalt puhast lasku teha ning lasi mööda. Teist lasku ootava lehma pilk ei lähe mul vist kunagi meelest. Teine kord vaatasin silma seale. Neil oli sigade liin seal hirmus rumalalt organiseeritud. Sigade uimastamiseks mõeldud gaasikambri järjekorras oodates nägi loom, kuidas eelneva looma kaesooni läbi lõigati. Ja ta sai täpselt aru, mis teda ootab.

Auditist tulles mõtlesin, et loobun tavameetoditel toodetud lihast. Kaks tundi hiljem sõin hamburgerit. Samas kusagil kuklas mu aju probleemiga siiski tegeleb. Mõned kuud hiljem supermarketi lihaleti eest jalutades tundsin korraga, et ma ei taha sealt midagi, kuigi valik oli külluslik. Külmkapis hakkavad kõiksugu rohelised salatilised mul järjest enam ruumi võtma. Eks näeb.
Kunagi loobusin umbes sarnastel asjaoludel puurikanade munade tarbimisest. Käisin assisteeriva audiitorina kaasas paari kanafarmi toiduohutusauditites. Kuigi tookord ei olnud loomade heaolu küll fookuses, tundsin siiski, et ma ei soovi sellisel viisil tootmist enam toetada. Vaikselt hakkas mu külmkappi puurikanamunade asemel algul õrrekanade omi tekkima ja umbes aasta hiljem jõudsin välja selleni, et tarbin vaid väiketalunike vabapidamisel olevate kanade omi. Üks kanapidaja ütles nende kohta vahvasti - siblivate kanade munad. Maitsvamad on nad ka muide.

No comments:

Post a Comment