2017/04/22

Kuidas risul läheb?

6. aprillil hakkas kallis risu ennast madalatel pööretel imelikult võdistama ja lükkas mootoritule põlema. Kirjeldasin mehele olukorda, imiteerisin püüdlikult risu võdinaid ja urinaid madalatel pööretel nii kõrge kui väikese käiguga ja esitasin oma nägemuse edasisest tegevuskavast - tuleb remonti viia. Mees esitas lühikese spekulatsiooni teemal mis risul häda võiks olla ning omapoolse nägemuse edasisest tegevuskavast, mis ühtis minu omaga.
"Ma helistan Audisse," võtsin teema kokku.
"STOOOOP! Ma helistan ise"
Pagan, olin juba unustanud, et ega auto mingi triikraud ei ole. Esindusega suhtlemine on siiski Väga Meeste Töö.
Kordasin kokkuvõtlikult, mis tuled millistes olukordades auto armatuurlaual süttisid ning etendasin uuesti läbi sinna juurde käivad võdinad ja urinad, et mees saaks loo telefonis servisepoistele ümber jutustada. Kuigi ta võdinate ja urinate osa ära jättis, tuli muu tal päris hästi välja.
"Kahekümne esimesel saavad su auto ette võtta," raporteeris mees peale kõne lõppemist. Kaks ja pool nädalat esimese vaba remondiajani. Selge siis.
Kahekümnendal teatasin õnnelikult töökaaslasele, et järgmisel päeval tulen ma rattaga tööle, sest saan auto lõpuks remonti viia.
"Jaa, homseks lubati lumesadu," teatas ta selle peale kahjurõõmsalt.

Peale tööd võtsin lapse lasteaiast peale ja hakkasin Audi esinduse poole sõitma. Seal on hea võimalus auto juba eelmisel päeval kohale viia. Ma olin juba unustasin, miks ma viimased pool aastat tipptunnil läbi linna sõitmist vältinud olen. 100 meetrit enne Audi esindust süttis mingi esitule kohta käiv hoiatustuli ka mootoritulele sõbralikult seltsiks põlema. Ma ei hakanud sellesse enam süvenemagi. Kohale jõudes pühkisin laubalt higi ja ütlesin endale vastu tulnud mehele, et viin võtme kiiresti sisse ära.
"STOOOP! Ma viin ise"
Õige jah. Väga Meeste Töö.
Tagasi välja tulles oli mees rahul. Auto oli vastu võtnud Audi kõige pädevam tegelane. Ainult pisut tülpinud näoga olevat see õhtu olnud.
"Ju siis on palju tööd," arvas mees. Ju siis. Ega me muidu kaks ja pool nädalat esimest vaba aega oodanud.


Öösel kuulasin hirmuga maja ees auto varjualuse plekk-katusele langeva saju spetsiifilist klõbinat. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see ei olnudki lumi, vaid kõigest ääretult nilbe külm läbi riiete tungiv uduvihm. Pidin ennast kohvitass käes köögi akna all tervelt veerand tundi motiveerima enne, kui suutsin rattaga sellesse märga jälkusesse sukelduda. Tegelikult oli väga mõnus. Õhk oli nii värske ja meri lõhnas nii soolaselt. Kui ma tavaliselt tööle jõudes veel korralikult ärganudki pole, siis hommikune rattasõit annab päeva alguseks kohe mõnusa energia sisse.
Keskpäeval helistasin mehele, et uurida, kas Audist ka midagi kuulda on. Veel ei olnud. Tunni pärast helistas mees tagasi ja teatas, et mingi jupp tuleb ära vaheda. Mis jupp täpselt ei osanud mees seletada ja mina ei saanud aru, aga see jupp oli gaasiga seotud. Mingi mootor, mis esituld reguleerib, olevat ka pekkis, aga selle teise jupi kõrval on see nohu. Põhiprobleemjupi vahetamiseks pakuti Audist esimest võimalikku aega 8. maiks. Veel kaks ja pool nädalat. Selge siis.
Uurisin mehelt, kas linnas mõnes teises kohas seda juppi, B-varuosa või midagi muud sellist ei võiks olla, aga asi polnud selles. Varuosa on Audis kenasti olemas. Neil ei ole enne 8. maid aega seda vahetada.
Ütlesin mehele, et seedin natuke teemat. Ma ootasin kaks ja pool nädalalt auto remondiks aega, kus öeldakse, et nad saavad auto remondiga kahe ja poole nädala pärast alustada. Eesti meditsiinisüsteem hakkab selle kõrval lausa normaalsena tunduma.
Õhtul koju jõudes oli see juba teisejärguliseks muutund. Üks teema oli veel. Jupp koos vahetuse ja esitule värgiga läheb maksma umbes 15% auto hinnast. Õnnetuseks on risu objektiivselt võttes siiski üsna korralik auto. Selle tõttu tähendab 15% neljakohalist numbrit.
"Ma ütlesin sulle kohe, et see auto tuleb maha müüa," tõmbasin sae käima. Tõsijutt, pool aastat tagasi olin sellekohast arvamust selgelt ka avaldanud, aga mees arvas siiski, et risu võiks perekonda jääda. Kui asi on pekkis, siis on ainus rõõm ma-ju-ütlesin-sulle-et-läheb-pekki tantsu tegemine.
"Pealegi ei pea autot tingimata esinduses remontoma," saagisin edasi.
"Ah, sinuga ei ole mõtet autodest rääkida," (Väga Meeste Töö).
"Kas sa tahaksid minuga parem rongidest rääkida?"
Mees väga ei tahtnud. Lihavõtete pikal nädalavahetusel käisime perega Tartus linnapuhkusel. Mees arvas, et võiksime rongiga minna, sest seal on lastel hea vabalt olla, palju ruumi ja pealegi lubati reedeks lumetormi. Tal on aga suverehvid all.
Suure reede hommikul avaldasin arvamust, et äkki läheks ikka autoga, sest päike sätendas taevas ja pika nädalavahetuse eel võivad rongid täis olla. Mees ütles, et päike on ainult Tallinnas ja juba 20 km linnast väljas algab lumetorm. No hästi. Sõitsime mehe autoga kõigepealt linna, et see Peterburi teele tema kontori juurde kinnisesse parklasse jätta, siis istusime trammile, sõitsime Balti jaama ja astusime Tartu rongi, kus juba uksel vagunitäis inimesi meid sisisedes vastu võttis ning vihkavalt vaatas. Õnneks peale seda üritas üks vankriga ema ennast ka rongi pressida ja kõik hakkasid teda meist rohkem vihkama. Rongis ei olnud seismisekski ruumi, istumisest rääkimata. Sõitsime rongiga Ülemistele, võtsime parklast mehe auto ja sõitsime Tartusse. Lund sadas tee peal sama palju kui viimastel aastatel Tartu suusamaratoni aegu ehk üldse mitte. Tartu oli hea, aga rongiloo peale muigab mees ise ka.


Otsustasime eile mehega, et jätame minu auto siiski Audisse lootuses, et äkki neil tekib enne 8. maid mingi vaba auk mil nad risu plaaniväliselt ette võtta saavad. Aprillis saab tal nagunii ülevaatus läbi. Ma ülevaatuseta autoga väga sõita ei taha. Eriti, kui see paigalt võttes venib nagu tigu siirupis ja vahel end võdistab nagu poriloiku astunud kass.

2017/04/08

Minu vanem tütar

Kuna auto ülevaatusele viimise plaanidega läks täna nagu läks, kasutasin hommiku laste pliiatsikarpide organiseerimiseks ning jää-uiskude panipaiga ülemisele riiulile tõstmiseks, et rulluisud alla saaks tõsta. Pliiatseid läheb meie majas nagu leiba ning jää- ja rulluiske on meil lastega kokku 8 paari. Minu vanema tütre teekonna alguses poleks võinud küll arvata, et just joonistamine ja uisutamine tema hobideks ning lemmiktegevusteks võivad saada.

Ta oli mõned kuud vana, kui perearst meid puusaliigese düsplaasia diagnoosi kinnitamiseks ortopeedi vastuvõtule suunas. Ega seal enam suurt kinnitust vaja olnud, sest seda oli ka ilma täiendavate uuringuteta näha, et lapse reied on ebasümeetrilised, vasak puus ei liigu nii hästi kui parem ning kõverdatud jalga ringikujuliselt liigutades kostab vali raksatus. Ortopeedi vastuvõtt oli Lasnamäel mitmekorruselises monsterkliinikus. Oli parajasti haiguste hooaeg ja läbi maja neljandale korrusele liikudes tundsin lausa füüsiliselt, kui seal sadade inimeste poolt kokku tassitud bakterid ja viiruseid iga nurga peal varitsevad. Selle pärast pesin arsti kabinetis esimese asjana käed, laotasin läbivaatuslauale kodust kaasa võetud puhta teki ja alles siis hakkasin last selle peal lahti riietama. Väikesed asjad, mis hiljem väga oluliseks muutusid. Arst keerutas paar korda lapse jalga, vangutas raksu peale korra pead, aga saatis meid vormi täiteks siiski ka korrus kõrgemale puusaliigese röntgenisse. Tagasi alla tulles saime kinnituse, et tõesti, lapse vasak puus ei ole korralikult välja arenenud.
Arst ütles, et laseb ta sellistel lastel jalad liigese õigeks välja arenemiseks vajalikku asendisse fikseerimiseks kipsi panna.
"Te tundute olevat korralik ema," jätkas ta.
Tänasin. Ma ei ütleks, et üleliia pedantne oleks, aga korraliku regulaarse kätepesu tähtsust on siiski raske alahinnata.
"Kui tahate ja olete valmis lapsega ise tööd tegema, on peale kipsi ka teine võimalus."
Loomulikult olin ma valmis. Ortopeed näitas kiirelt mõned võimlemisharjutused, mida lapsega koos teha ning õpetas, et last tuleb selliselt süles kanda ning mähkida nii, et ta jalad maksimaalselt laiali konnaasendis oleks.
Arst kulutas meile 15 minutit ning ei vaadanud kordagi lapsele otsa. Siiski ei tähenda konveiermeetod tingimata ebakvaliteetset teenust. Ma sain täpselt seda nõu, mida vajasin.

Kodus kudusin internetist leitud õpetuse järgi lapsele villaheidest mõned paarid mähkmete kattepükse, millesse toppisin kaks või kolm riidemähet. Beebi nägi välja nagu väike Michelini mees, aga selle eest hoidis kogu kaadervärk jalad kenasti ortopeedi poolt nõutud konnaasendis. Lisaks võimlesime mitu korda päevas ja lapsevankri kasutamise unustasin ära. Nüüd käisin igal pool ringi laps rõngaslinaga jalad laiali kõhule seotud. Ma ei ütleks, et kogu see sehkendamine ebamugav oleks olnud. Mul on isegi hea meel, et olude sunnil riidemähkmeid kasutama hakkasin ja lapse linas kandmise eeliseid tundma õppisin. Teise lapsega läksin juba vabatahtlikult sama teed, sest ise õmmeldes on riidest pestavad mähkmed kena kokkuhoid ning kandelina ääretult mugav lahendus. Käed on vabad ning seda, kui tüütu on ennast lapsevankriga ühistransporti nikerdada, poe piimaleti ees rüseleda, lumest ja porist läbi rammida või olematutest kaldteedest üles ja kitsastest ustest läbi pressida, tean vaid teiste emade juttudest. Ka on mul nüüd käpas üks vahva võimlemisharjutus, mida eranditult kõik beebid armastanud on.

Kui paar kuud hiljem jälle perearsti juures kontrollis olime, kutsus see kohe ühe praktikandi kohale, et talle demonstreerida, kuidas kõlab puusaliigese düsplaasia tunnuseks olev klassikaline puusaraks. Mingit raksu ei tulnud. Puus ise liikus vabalt nagu iluvõimlejal ning lapse jalad olid kenasti sümmeetrilised. Paari kuu töö ja ma ei ütleks, et see raske töö oli.
Kõndima hakkas mu vanem laps hilja, aga probleemideta. Täna on ta seitsmeaastane ja tegeleb rulliluuisutamisega. Kas ma olin uhke, kui ma teda esimest korda tagurpidi sõites pääsukest tegemas nägin? Ei. Ma olin superuhke. Vabaõhuliuväljas uisutamas käimine on meie pere ühine talvine traditsioon. Suurema õe eeskujul õppis sellel talvel ka mu kolmeaastane ise ilma toeta või käest kinni hoidmata sõitma.

Selle hooaja lõpp

Kui mu vanem tütar jalad alla oli saanud, hakkas selguma, et ta on võrreldes teiste lastega ka kätega pisut laisk. Kui teised emad rääkisid, kuidas nende aastased juba iseseisvalt lusikaga toitu suhu kühveldavad, siis mina toitsin enda oma veel kaheaastaseltki. Üldse tundus tal olevat probleeme sellega, mida käte peenmotoorikaks nimetatakse. Ise sööma hakkas ta vist alles kolm saades, suvel enne lasteaeda minekut. Lasteaiast hakkasin aga saama tagasisidet, et tüdruk ei hoia hästi pliiatsit ja selle tõttu ei suuda kunstitunnis korralikku kriipsugi paberile vedada. Soovitati koju muretseda paksud pliiatsid ja vältida vildikaid. Proovisin, aga kuna ta näpud nii pudedad olid, siis pliiatsitega joonistamine oli talle raske. Kui vildikaid kätte ei andnud, siis ta ka ei joonistanud. Lõin käega ja leppisin sellega, et kui teised lapsed ise paberile algelisi kriipsujukusid tegid, siis minu oma töödes oli iga kord tugevat õpetaja abistavat kätt tunda. Siis see juhtus. Umbes 5-aastaselt sai temast üleöö rühma parim joonistaja. Lisaks lemmikmultikategelastele hakkas ta joonistama koomikseid loomadest, abstraktseid mustreid ja ise välja mõeldud tegelasi. Iga pildi taga on idee, kompositsioon ja läbi mõeldud värvivalik. Viimasel paaril nädalal on mu öökapile toodud sellised pildid:

Lugu sellest, kuidas kass liiga palju pitsat sõi ja paksuks läks ning teised loomad ei söönud
Visand järgmise projekti jaoks

Pokemon. Spetsiaalselt emale
Ja miniraamat tema lemmikponidega. Sees on ka uhked pildid
Nii joonistab 7-aastane, kelle kohta neli aastat tagasi öeldi, et ta ei oska pliiatsitki käes hoida. Konarlik algus ei pea alati midagi tähendama.

2017/04/07

Risu

Mul oli plaan homme autoga ülevaatusel ära käia. See on nagu kassi loomaarsti juurde viimine, sest peategelane üritab teha kõik, et sinna mitte minna. See on uskumatu, kui laiali üks kass oma neli jalga võib ajada, kui teda arsti juurde minekuks transpordipuuri toppima hakata. Kohale jõudes ajab ta oma jalad täpselt sama harali, et nüüd teda puurist läbivaatuslauale tõsta ei saaks - sa mu meie, kui armsaks vihatud puur arsti juurde jõudes korraga saab! Auto ei ole oluliselt parem. Vaevalt olin jõudnud "ülevaatus" ja "sellel nädalal" lausuda, kui mu hõbedane ront täna hommikul esimese asjana mootori märgutule põlema viskas ja sõitma hakates kelmikalt tõka-tõka tegema hakkas. Kusjuures juba üleeile oli mul korra foori tagant ära sõites tunne nagu ei tahaks auto õieti kiirendada, aga peale korra süüte välja võtmist oli jälle kõik korras. Mõtlesin, et küllap on pikemas perspektiivis mingi käigukasti elektroonikajama soolas. Mis on iseenesest päris nõme jama. Võimalike mootoriprobleemide kõrval tunduvad võimalikud käigukastiprobleemid siiski lausa meeldivatena.

Eelmises töökohas sõitsin headel nädalatel 400-500 kilomeetrit ja halbadel kolm korda rohkem. Ainus, mis selle juures rõõmu tegi, oli, et tööandja maksis mu kütuse eest ja auto pealt täielikku erisoodustusmaksu. Ühel hetkel sai mul sellest hullusest siiski kõrini ning organiseerisin endale töökoha, lastele koolid, lasteaiad ja trennid ning muu elu kodust kõik 3 kilomeetri raadiusesse. Teoreetiliselt ei ole mu elus enam kohta, kuhu ma jala, rattal või rulluiskudel minna ei saaks.
"Tuleb uus auto osta," arvas mees, kui olin elu ümberseadmisega lõpetanud.
"Miks?" ei suutnud mina ta mõttekäiku jälgida.
"Sul ei ole ju enam tööautot," selgitas mees.
"Ma töötan naaberkülas. Mul ei olegi enam autot vaja." Lootused olid kõrgel. Iga päev rattaga tööle, rulluiskudel poodi ja nii võib veel kaalust alla võtma hakata. Pealegi töötan ma nüüd toidusektori asemel farmaatsiatööstuses. Kui enne oli mul tööl pidev piiramatu juurdepääs toidule ning ametist tulenev kohustus ka üht-teist degusteerida, siis praeguses töökohas ei tohi suures osas hoonest isegi juua, söömisest rääkimata. Mis süüa, meil on selliseid ruume, kuhu sisenemiseks tuleb kõiki riideid, isegi sokke kaks korda vahetada. Esiteks võtad oma sokid ära ja paned jalga need, mida peale igat kasutuskorda pestakse. Siis lähed järgmisesse lüüsi ja paned jalga need sokid, mis peale igat kasutamist ära visatakse. Sokke pannakse jalga nii, et alguses paned ühe, tõstad jala üle põrandale tõmmatud joone, siis paned teise ja võid ka teise jala üle joone tõsta. Katsu sa sellisesse ruumi mõni võileib või muu ese sisse smuugeldada. Ja ma veel arvasin, et toiduainetööstusest tulnuna tean ma midagi hügieenist.

Igatahes otsis mees uue auto. Muidugi mitte mulle, vaid endale. Vana oli ta otsustanud mulle jätta. Mina seda ei tahtnud, aga jättis ikka. Mitu korda olen ma rattaga tööl käinud? Täpselt ühe. Ülejäänud korrad olen nüüd, kus maja ees vakantne auto seisab, ikka mugavuse teed läinud.
Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama, kui ta vana auto müümata jätab. Ta määrib mulle pidevalt oma vanu asju kaela, kui endale uued ostab ja kui midagi lagunema hakkab, siis on skandaal.
"Kass, kuidas on võimalik, et minu käes ei ole sellega kuus aastat midagi juhtunud ja sinu käes tekivad mõne kuuga jamad?"
Jah, pean tunnistama, et oma asju oskab ta hoida küll, aga ma tean siiski, kuidas see võimalik on. Viimati ladus ta oma vana ratta juppidest mulle uue ratta kokku näiteks. Kaks või kolm korda sain sõitmas käia, kui käiguvahetaja juba nak-nak-nak tegema hakkas.
"Kas, kuidas see võimalik on, et mina selle käiguvahetajaga bla-bla-bla..., bla-bla..., bla-bla-bla?" võis loeng alata.
Just nii ongi võimalik. Kõigepealt sõidetakse sellega ei tea mitu Tartu Rattamaratoni läbi, treenitakse Eesti Meistrivõistlusteks ja siis, oh imet, hakkab iga asja füüsiline eksistents loomuliku lõpuni jõudma. Juhuslikult minu kätte jõudes muidugi. Nüüd, kus mina olen mehe käes 220 000 km sõitnud autoga mõnisada kilomeetrit sõitnud, viskab ta mulle mootoritule põlema. Päev enne ülevaatust.