2017/03/26

Ühe angiini kroonika

Neljapäev, 23.03.2017

Kell 13:00
Lähen tööl hetkeks rõdule päikest nautima.  Päike on soe, aga meretuul külm, nii külm.

Reede, 24.03.2017

Kell 13:00
Tunnen, kuidas mu mandlid ennast vaikselt läbi kõrvade välja pressima hakkavad.

Kell 13:30
Palavik hakkab tuure üles võtma.

Kell 14:30
Helistan mehele, et ta täna ise lapse lasteaiast ära tooks, kuigi on minu kord seda teha.

Kell 15:45
Sõidan koju ja tõmban ravimikarbi sisu laiali, et paratsetamooli leida, soovitavalt Coldrexina. Pole. Mitte mingisugusel kujul pole.
Kukun voodisse.

Kell 18:00
Võtan kargu alla. Tuustin igaks juhuks veel korra ravimikarbi läbi, aga paratsetamooli ikka ei leia. Mees nõuab, et ma külmikus olevad 1,4 kg ära maitsestaksin ja ahju paneksin. Keeldun. Mõte toidust ajad mind iiveldama. Pealegi tundub seaprae valmistamine liigse pingutusena.
Tegelikult on mul natuke parem. Mandlid pressivad ennast natuke leebemalt kõrvade poole, palavik on üleval, aga muidu olen täitsa adekvaatne. Tean, et see on petlik ning homme olen igal juhul nagu vikatiga niidetud. Otsustan Piritale jalutama minna. Viimased kuu-paar olen nädalavahetustel seal ca 15-kilomeetrise jooksuringi teinud. Ilmselget jääb mul see nädalavahetus vahele. Parem ennast natukenegi liigutada kuni jalad veel kannavad. See, et mind homme surmalähedane kogemus ees ootab, on juba determineeritud. Mida ma täna teen või tegemata jätan, et muuda enam midagi.
Pakin end sisse ja kõnnin Pirita Top SPA juurest Russalkani ja tagasi. Kokku vist umbes kuus või seitse kilomeetrit. Tuledes linn on ilus. Sõidan koju tagasi. Homme ma tõenäoliselt enam roolikõlbulikus seisundis ei ole.

Kell 21:00
Mees nõuab endiselt searibi. Lähen hoopis voodisse.

Laupäev, 25.03.2017

Kell 4:30
Hingata on valus. Lähen alla, et see üksik Hallsi kurgupastill põske panna, mis mul ravimikarbi puistamise käigus kapinurgas silma jäi. Põses oleva kommi eukalüptiaurud aitavad hingata. Vajun mingisse unetaolisse seisundisse. Vahet pole, kas lämbuda paistes kurgu ja valusa hingamise või kurku tõmmatud kommi tõttu. Unenäod on veidraid ja häirivaid.

Kell 6:30
Löön silmad lahti ja jään surma ootama.

Kell 8:30
Magu nõuab toitu ja veresuhkur on maas. Kuna algne plaan nägi ette angiini kätte, mitte nälga suremist, vean end kööki. Kõht on tühi, aga süüa ei taha. Pressin endale tassi piima ja meega kohvi sisse ning midagi veel, mille kohta ma ei mäleta. Vist banaani ja kiivi.
Lähen tagasi voodisse surma ootama.

Kell 9:30
Mees vaatab korra üle ukse sisse ja arvab, et ma võiks koguaeg nii rahulik olla. Palun oma tuha merre puistada.

Kell 10:20
Olime juba mitu päeva tagasi lubanud lapsed laupäeval kinni viia.
"Täitsa hull, mis sa sinna kinno veel ronid, ise oled jumala kookonis" arvab mees.
Mina arvan, et tegelikult pole ju vahet, kas surma voodis või kinosaalis oodata. Ainult kusagilt peab mulle kurgupastille ostma. Selle peale ütleb mees, et kapi otsas on ju pool kotti Prisma Rainbow omasid veel alles. Need on nii tapvalt kanged, et keegi pole neid tahtnud. Sel hetkel aga minu jaoks puhas õnnistus.

Kell 11:30
Solarise keskuse teisel korrusel vaatab mulle eskalaatorilt maha astudes esimese asjana apteek vastu. Üritan mehele ja lastele selgeks teha, et mul on sealt paratsetamooli ostmiseks vaja läbi minna. Mu rääkimine ei tööta hästi ja keegi ei saa aru, miks ma neid kolmandale korrusele viiva eskalaatori asemel kuhugi kõrvale nügin. Mees ütleb, et me jääme kinno hiljaks ja lapsed on elevil nagu kevadised vasikad. Ma ei tõesti jaksa neid apteeki karjatada.
Vaatasime Laulat. Mehele ja nooremale lapsele meeldis, vanemale ei meeldinud, mind jättis neutraalseks. Samas, kui seda filmi juba vaadata, tasub vist tõesti pigem seda kinos 3D-na teha, kui oodata, millal ta laenutustesse tuleb.
Tagasi koju sõites võtan paratsetamooliteema uuesti üles. Mees ütleb, et ta ei viitsi küll eriti apteegist läbi sõita, aga tal on auto kindalaekas üks karp. Nendeks puhkudeks, kui tal ilmamuutuste korral jälle pea peaks valutama hakkama. See on tal emalt päritud omadus.
Pistan kaks 500 mg tabletti taskusse.

Kell 14:30
Mees nõuab endiselt searibi. Teen hoopis tassi teed, kuhu segan ka 250 mg paratsetamooli, see on pool tableti. Ronin voodisse ja jään kohe magama. Seekord on tegu sügava paraneja unega.

Kell 16:30
Ärgates tunnen end tervelt 25% ulatuses inimesena. Teen teise tassi teed poole tableti paratsetamooliga. Maitsestan lõpuks ribi, koorin kartulid ja panen ahju.
Kui valmis saab, siis liha ei taha, aga kartuleid söön isukalt.

Kell 18:30
Veel 250 mg paratsetamooli teega. Käin duši all ära. Õnnis tunne, sest olen juba 48 tundi pesemata olnud.

Kell 20:30
Mees küsib, kas ma Kuldvillakut tahan mängida. Meil on sellise komme, et vaatame nädalavahtustel järelvaatamisest Eesti saadet ja katsume ise ka kiiruse peale küsimustele vastata. Kuna ma juba 50% ulatusel jälle inimeseks olen saanud, siis arvan, et võiks küll. Rääkimine on mul endiselt pidevalt kuuma jooki peale andmata võimatu, selle tõttu teen veel ühe tassi teed viimase 250 mg paratsetamooliga. Õue autost juurde tooma ka ei taha minna, sest mul on juuksed veel natuke märjad.
Peale kuldvillakut lähen magada.

Pühapäev, 26.03.2017

Kell 7:00
Ärkan ja tunnen, et ma ei suregi. Palavikku ei ole, mandlid ei ründa enam kõrvade poole, hingamine töötab valutult, neelamine ja rääkimine töötavad ka, aga siiski veel valusalt. Kõige hullem on nüüd möödas.
Kuna tundub, et tükk mandlit on paremasse kõrva siiski maha jäänud, käin ravimikarbist kõrva sisse määrimiseks Kuldtähe palsamit võtmas. Muu hulgas jääb näppu ka poolik leht 500 mg paratsetamoolitablette, aga mul ei ole neid enam vaja.

Sõbrad, ma käisin just põrgus ja tulin elusalt tagasi.

***

Probleem ei ole mitte selles, et mul oleks mandlid vaja välja lõigata või ma vajaksin antibiootikume juhul, kui ma seda mitte teha otsustan, vaid selles, et ma pean õppima end hoidma ning salli ja mütsi kasutama.

2017/03/23

Kevade valud

Viimasel korral loomaarsti juures käies oli sinna samal ajal juhtunud meeleheitel meesterahvas. Emase koera omanik, kes oma lemmiku jooksuaja feromoonide lõhna maskeerimiseks mingit ainet nõudis.
"Ei, me ei ole endale seda sisse võtnud," vastati talle leti tagant.
"Aga selline asi on siiski olemas?" oli mees lootusrikas.
"Jah, aga mitte kuigi tõhus. Looduse vastu ei saa."
"Kas mitte midagi ei aita?"
"No võtke jalutama minnes kurikas kaasa. Sellega peaks isaseid koeri eemale hoida saama küll."
Nüüd tahtis mees keemia asemel kurikat osta. Selle peale soovitati tal pigem ehituspoodidest vaadata või lihtsalt võsast mõni toekam toigas kaasa korjata.
Kevad ei aeg nõrkadele.

Iga jumala aasta tuleb esimese märtsipäikesega kardinaid eest tõmmates esiteks nutt peale ja siis taltsutamatu soov kogu see saast, mis talvega akendele kogunenud on, otsekohe maha pesta. Pimeda aja läbi saades tundub kodu uskumatult räpane. Olen õppinud end taltsutama. Metsaveeres ei ole aknaid mõtet pesta enne, kui männid on ära õitsenud, sest peale õietolmu maha sadamist näeb kõik veel hullem välja kui enne pesu.
Seekord hakkasin kevade saabudes hoopis kardinaid pesemiseks maha kiskuma. Kui aknad juba nii ökased on, ei teeks väike pesu ka kardinatele paha. Liigne agarus on lihtsalt ogarus. Oma suures entusiasmis taburetilt maha hüpates maandusin terrassiukse luku ees oleva võtme osta. Selle serv oli piisavalt terav, et mulle puusale kuuesentimeetrine haav tõmmata ja piisavalt nüri, et seda nüsides teha. Valu oli väljakannatamatu. Seda ütleb naine, kes on oma elust üle 24 tunni sünnitades veetnud.



Lisaks puusale tekkinud fjordile otsustas üks tore kevadine vinnike ennast mu põsele päikest tervitama sättida. Selle eest küsiti reedel siidrit ostes mult kassas dokumenti. Tervelt 14 aastat komplimenti võib mõnikord ühes pudelis ja punnis peidus olla!

Tomatitaimed panin maha juba veebruaris. Kuus tükki venisid välja, kaks on ilusad. Välja venisid need, kes taimelambi all lisavalgust said. Ilusad on hoopiski napi loomuliku valguse peal kasvanud paar. Nii palju levinud arvamusest liiga varajase ettekasvatuse mõjust tomatitaimedele.

Lapsed sirguvad kenasti



2017/03/05

Valentina

Nüüd, kus mul töökohavahetusest juba piisavalt aega möödas on, saan vaikselt hakata ka oma eelmise tööga seotud lugusid jutustama. Neid on palju. Valentina lugu tuli mulle meelde, kui mõned nädalad tagasi valmistoidu leti ees seistes pakki väga tuttavate tšeburekkidega silmasin.



Pikk taustajutt lühidalt on selline, et eestlased on üks pagana näljane rahvas. Meie oma tootmine ei jõudnud neile nii palju toitu ette anda kui ära söödi. Prognoos näitas ka edaspidist mahtude kasvu. Nii käisime meie valmistoidu bossi ning tootmise ostujuhiga mööda erinevaid suurkööke, et leida kedagi, kes suudaks meile kvaliteetselt võikusid treida, makarone keeta, salatit hakkida, kartulitputru mikserdada või ükskõik millist lihtsat pooltoote ettevalmistust allhanke korras teha enne, kui meie oma köögil katus pealt lendab nagu Tšernobõli tuumreaktoril.

Nii oligi meil ühes Tallinna külje all asuvas suurtootmises kohtumine kokku lepitud. Mul oli kodutöö halvasti tehtud ning väga nende tausta uurinud ei olnud. Teadsin ainult, et nad suht okeisid pelmeene teevad, aga samas on neil ka näiteks salatite tootmiseks võimekus olemas. Kuna ka meie salatiliin oli üle koormatud, siis koostööpunkt oleks vägagi olemas olnud. Tehase autovärava taga sisse laskmist oodates ohrannikuga suheldes sain aru, et seal majas eesti keelt ei räägita. Pärast võttis meid vastu müügidirektor või mingi selline asjapulk. Georgi. Seal majas oli üldse vist 100 või 200 töötajat, aga kõik olid ametinimetuselt direktorid või juhid. Isegi see mees, kes tootmises sinki viilutas, oli singidirektor.
Minu kahest kaasas olnud kolleegist oli üks pool elu välismaal elanud on ja selle tõttu vene keelt ei hablanud, teisel isa vene rahvusest ja selle tõttu hablas väga ja siis mina eestikeelsest kodust ja põlvkonnast, kes koolis vene keele tundides lakke sülitas ning hiljem seda kibedasti kahetsedes vene keelega kurja vaeva nägi. Mõned aastad iseseisvat tööd vere maitse suus ja võin uhkusega ütelda, et ma isegi enam-vähem räägin nüüd.
 
Tootmise kontor oli sisekujunduselt otse 80. aastatest välja astunud. Istusime Georgiga nõupidamisteruumis, rääkisime ilmast, müükidest, müükide seosest ilmaga ja muust tühjast-tähjast. Oli aru saada, et oodatakse midagi ja asjast veel ei räägita. Küsisin siis diskreetselt, et kas me ootame veel kedagi. Jaa, Valentinat pidime ootama. Kui Valentinat siis Valentinat. Valentina saabudes ei jaganud ma enam üldse mängu lahti. Tegu tundus olevat tavalise nooremas keskeas valges kitlis vene toidutehnoloogiga. Georgi, selline üsna tüüpiliste direktorimaneeriga keskealine kuldketiga vene meesterahvas, tõmbas ennast Valentina saabudes millegi pärast väga väikeseks alandlikuks täpiks kokku.
Valentina tõi meile kohvi, istus maha ja korraga sai teda terve tuba täis.
"Teie tahate meie teie jaoks makarone keetma, jah? Mina võin kohe ütelda, et seda meie küll mitte tegema! Kes teil tootmise direktor on? Sina, jah?" sihtis Valentina mind sõrmega. Osutasin laua teise otsa meie valmistoidu bossile.
"Selge," kandis Valentina meid ühe pilguga maha, "Mina võin kohe ütelda, et teie makaronide keetmisest midagi ei tea, tüdrukud. See ei ole nii lihtne, kui teie arvate. Ja meie ei teeni selle pealt midagi. Makaronide keetmises rohkem muret kui raha!"
Ma siis arvasin, et kui nad meile makarone keeta ei taha, siis võivad nad kinoad keeta, salateid segada, võikusid treida või üks kõik mida nende liinid võimaldavad. Ükskõik mis toode, rahvas tahab meilt osta rohkem kui meie toota jõuame. Äkki nemad meid siiski aitama mõistliku raha eest? Aga läheks neile tootmisesse, vaataks nende võimalused üle ja siis räägiks edasi.
Sel ajal, kui Valentina meile sanitaarriietust tõi, rääkis meie ostujuht mulle kiirelt tausta lahti. Valentina oli kunagi 23 aastat tagasi kusagil Lasnamäe garaažis pelmeene hakanud tegema. Nüüd kuulub talle abikaasaga mitmetuhande ruutmeetriga mitutsada nimetust tooteid tegev suurtööstus. Kõik tema oma käega nullist üles ehitatud. Selline naine võib endale diivatsemist lubada küll. Oligi nii, et kui me kusagilt läbi jalutasime, võtsid kõik töötajad valveseisangu. Valentina aga tundis seal iga viimast kui koristajat, teadis küsida, kas tal onu endiselt joob ning vanaema on jooksus kassi juba üles leidnud jne.

Kuna magnaadist Valja endiselt vihjest, et ta meile ainult makarone ette keetma sünnib, pisut haavunud oli, tuli teda vaikselt üles soojendama hakata. Olime just fritüüriruumi jõudnud. See oli umbes korvpallihalli suurune. Seal tehti parajasti tšeburekke.
"O, chebureki moi lyubimyye," (mm, tšeburekid, minu lemmikud) alustasin massaažiga.
"Sulle meeldivad tšeburekid? Teie proovite!" jagas Valentina meile kohe kolm värsket liinilt tulnud tšeburekki välja. Mitte tšeburekitükki, vaid kohe tervet. Üldiselt on toidutööstuses liinide vahel söömine on väga halb komme, mida ma kunagi ei harrasta, aga keeldumine oleks vene hinge sokkideni solvanud. Üks minu kolleegidest hakkas siiski vingerdama. Ta on nimelt taimetoitlane.
"Mis?! Tema mitte minu tšeburekki tahtma?!?!" Valentina oli sellise näoga, et laseb meid kõiki kolme kohe tšeburekimasinast läbi.
"Ona vegetarianka," (ta on taimetoitlane) selgitasin oma kolleegi toitumisharjumusi. Ta oli kunagi Koreas elanud ning seal isegi koera söömisest selle vabandusega pääsenud. Valentinale ei olnud see midagi.
"Söö!" sisises mu teine kolleeg taimetoitlasele ja pressis talle tšebureki pihtu. Valentina jäi enam-vähem rahule.

Edasi liikudes olin juba ettevaatlikum. Vestlesime põhilisest ühisest murest -- tööjõuprobleemist. Valentina rääkis, et ta on viimasel ajal endale töötajaid Lätist hakanud sisse tooma mingi agentuuri kaudu. Agentuur toob nad esmaspäeva hommikul Eestisse, korraldab majutuse ja transpordi töökohale ning reedel viib Lätti tagasi. Valentina mureks jääb lätlased ainult tehase uksest sisse lasta, liini äärde istuma panna ja piitsa anda.

Uurisin veel kui palju neil tehases sügavkülmapinda on. See on strateegiline asi, mis kindlaks teha, sest kui toiduainetööstus mingi toorainega sahkerdab või muus osas kvaliteediga mängib, siis kogu seda jama toimetatakse enamasti sügavkülmkambrites. Valentina ei tahtnud sügavkülmladudest rääkida. Küsisin ääri-veeri paar korda, aga vastust nagu ei saanud. Näha oli, et teema talle millegi pärast ei meeldinud. Hiljem Georgi rääkis, et mõned aastad tagasi oli neil sügavkülmaosa maani maha põlenud, niiet valus teema siiani.

Olime oma ringkäiguga keeduvorsti tsehhi jõudnud. Arvasin, et nüüd on aeg oma massaaži jätkata.
"O, kakiye ogromnyye kolbasy!" (millised vägevad vorstid!) avaldasin siirast vaimustust. Ma ei tee nalja, need ei olnud mingid mänguvorstid. Need olid tänavavalgustusposti jämedused ja poolemeetrised. Omaette kalkuleerisin, et see peaks olema võrdlemisi turvaline asi mida kiita. Sellist mürsku ei hakka isegi Valentina meile kurku suruma.
"Minu vorst meeldib? Teie proovite!"
Vaene taimetoitlane. Kui tavaliselt jagatakse vorstidegustatsioonidel paberõhukesi viile, siis meie saime kahesentimeetri paksused kettad pihku.

Siis tuli pelmeenitsehh. See oli vägev ruum. Pelmeeniliin näeb välja nii, et ühest otsast sõidavad pelmeenid suurde kinnisesse kambrisse, mis teisest otsast nagu kuulipildujast külmunud pelmeene välja tulistab. Tuleb ette vaadata, et mõnega pihta ei saa. Selliseid pelmeenikahureid oli Valentinal kaks või kolm tükki. Eeldusel, et meile tooreid külmunud pelmeene ikka toppima ei hakata, tegin jälle suu kiitmiseks lahti. Selle tootmise hiinlanna pildiga pelmeenid on minu teada Eesti kõige müüdavamad juba aastaid ja poepelmeenidest vaieldamatult ka kõige maitsvamad.

 
Valentina aga oma hiinlanna pelmeene ei armastanud. Nad teevad veel mitut nimetust pelmeene-vareenikuid, aga hiinlanna omad ületavad kõigi teiste sortide müüki mäekõrguselt. Ma ei mäleta, mis ta tootmismahuks ütles, aga see oli mingi utoopiline arv tonne. Seejuures on need ainsad pelmeenid, mida tuleb käsitööna ette valmistada. Kui teisi sorte teeb otsast lõpuni masin, siis hiinlanna käsitööpelmeenide puhul on probleem. Esiteks tuleb inimesele nende tonnide tegemise eest palka maksta ja enamasti pole seda inimest ka võtta. Ühesõnaga palju muret ja kulu. Tõenäoliselt on Valentina Lasnamäe garaažist alustades enne nii mõnegi tonni neid pelmeene ka oma käte vahelt läbi lasknud. Samas isegi, kui täna ta hea meelega neist üldse kuulda ei tahaks, on ta just pelmeenide najal oma tööstuse üles ehitanud ning ka täna on hiinlanna pelmeenid tema brändi üheks oluliseks komponendiks.

Kui me Valentina juurest tulema saime, olime nagu välja väänatud. Mitte ainult selle pärast, et meid kurguni tšeburekke ning muud kraami täis söödeti. Põhiliselt Valentina pöörase intensiivsuse pärast. Energiaga, millega tal riigikeelt mitte osates on õnnestunud garaažist alustades püsti panna Eesti suurimaid toidutootmisettevõtteid ning millega ta kogu seda hullumaja iga päev ohjes hoiab, on ääretult väsitav isegi mõned tunnid sammu pidada. Aga ainult sellise energiaga on võimalik ka Eesti parimaid pelmeene toota ning taimetoitlased tšeburekki sööma panna. See pole talle midagi. Valentina paneks vajadusel isegi pingviinid Mehukattit jooma.

Valya, ty prosto prelest!