2017/02/10

Viimne reliikvia

Enne jõule klõpsisin end ühel õhtul meie digiTV videolaenutuses ringi, panin poolkogemata Viimse Reliikvia mängima ja jäingi vaatama nagu kobra vilepillipuhujat. Pool tundi hiljem jalutas mees korra mööda, viskas pilgu ekraanile ja oli filmi lõpuni sama hüpnotiseeritud kui midagi. Mina, kes ma sama raamatut naljalt teist korda ei loe või sama filmi uuesti ei vaata, võin Viimsest reliikviat vist lõputult vaadata. Puhtalt dialoogi pärast. Kuna internetiavarustes eestikeelseid gife häbematult vähe liigub, õigemini ei liigugi, lõikasin paremad palad välja. Mõnusat meenutamist!

Siit tulevad mõned klassikud:

 
 
 

 
 
 

 
 
 
 

 
 
 
 

 
 
 
 

 
Mõned tuntud ütlemised nagu "Gabriel, ..., mis meist saab?" ja "Mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma?!" jäid kahjuks vahele. Minu vabandused!

Ja siit mõned minu isiklikud lemmiktsitaadid:

 
 
 
 

 
 
 
 

 
 
 

 
 
 
 





 
 
 

 
 
 

 
 
 

 
 
 



Nagu näha on minu Viimse reliikvia vaieldamatud lemmiktegelased vend Johannes ja Ivo Schenkenberg. Esimese iga sõna vääriks sügavmõttelisuse tõttu kivisse raiumist. Teine eriti jutumees polnud, aga kirjutas selle eest ennast hoopis tegudega meie ajalukku.

Kooliõpikute ajalookäsitlus teeb Ivost pigem kangelase, kui omakasupüüdliku tõpra nagu filmis. Paar aastat tagasi kuulasin oma õhtuste jooksuringide taustaks muuhulgas ära ka kõik ERRi Eesti lugude sarja Liivi sõda käsitlevad saated. Nende põhjal võiks öelda, et küllap läks tõde kusagil keskel, nagu ta tavaliselt lähebki. Ajad olid segased. Võimu pärast Eesti- ja Liivimaal võitlesid rootslased, taanlased, venelased (moskoviidid), poolakad (leedukad?), saksakeelne kirik, sinna juurde veel sada muud huvigruppi ja mässavate talupoegade klass. Tõenäoliselt rappis ja röövis Ivo Schenkenbergi salk lisaks nendele, keda tänapäeval pahadeks peetakse ka neid, keda eestlastele meeldib omadeks pidada.
Aga nagu ülevalgi öeldud: olgu Jumal kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista.

Enne jõule vaatasin teist korda ka ära filmi, millest oli näha, mis Ivost vanemas eas sai: päkapikk filmis Rare Exports (Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele). Filmis, mis on soovitatav vaid neile, kes soovivad jõulumeeleolu tekitada ja musta huumorit ei karda! Eesti lugude sarja saateid soovitan niisama olemise taustaks aga kõigile.


2017/02/08

Püssirohi

Kui meil tekkis kindel plaan kass võtta, läksin esimese asjana kohe loomapoodi tarvikuid varuma. Ma polnud enam kümme aastat kassi pidanud ja jalutasin seal vist päris segaduses näoga ringi alguses. Üks meesterahvas tuli lahkelt abi pakkuma. Jäime pikemalt rääkima ja tuli välja, et ta oli poe omanik isiklikult. Ma olin liivakasti jaoks juba ühe koti silikoonliiva välja valinud. Ütlesin, et mul oleks veel kassi kuivtoitu vaja, aga tänapäeva brändidest ei jaga midagi. Tema muidugi uuris, milline kass mul. Ma vastasin, et mul tegelikult ei olegi kassi. Me alles lähme varjupaika valima. Selle peale pistis ta mulle ühe paki GO! kassikrõbinaid pihku. Ise seletas, et GO! pidi kõige kvaliteetsem olema. Krõbinate eest ta raha ei küsinud, kuigi see, mis ta mulle andis, ei olnud üldse mitte kõige väiksem pakk. Selleks ajaks, kui me kassi lõpuks koju tõime, oli kena meesterahva pood juba pankrotti läinud.

Meie sõbra Jipiga saime kaasa ka kassitoidufirma Royal Canini starterpaki, mis sisaldas ühte kotti kassipoja kuivtoitu, sööginõud ja mänguhiirt. Krõbinad on tänaseks muidugi otsas, aga ülejäänud kaks asja endiselt aktiivses kasutuses. Alguses ei huvitanud Jippi aga ükski kolmest. Esimest korda koju jõudes jooksis ta kiiresti saba jalgevahel diivani alla ja ei tulnud sealt pea ööpäeva isegi söömiseks välja. Jipi hoiukodu perenaine ütles, et kassidele mõeldud marketikonservidest ostab ta oma hoolealustele Purina Felix üksikportsjonipakke. Tõin poest kõik sordid Felixi konserve, mis seal müügil olid. Lõpuks hakkas Jipp sööma. Meil oli selle üle nii hea meel, et nuumasime teda nädal otsa ainult konservi peal. Siis hakkasin arvutama, mis see kõik maksma läheb. Tulemust teada saades keerasin tal ööpäevaks konservi kinni. Hakkas krõbinaid närima küll. Nüüd on ta söödaratsioon selline, et saab päevas ühe üksikportsjonipaki konservi ja nii palju kuivtoitu, kui ise tahab.
Lisaks toon talle vahel tänava otsast kalapoest värsket räime. Ma olen selles mõttes vanakooli kassipidaja. Klassikalised kassid söövad kala.
Esimene kord ostsin suure hurraaga kohe pool kilo räimesid ja panin prooviks Jipile kaks kala kaussi. Jipp nuusutas korra ja hakkas siis käpaga aktiivselt kaladele õhku peale kaapima. Vihje oli üheselt mõistetav: naine, sa serveerid mulle väljaheidet.
Võtsin külmikust ülejäänud räimed, et need ära rookida ja perele lõunasöögiks paneerida. Kui Jipp juba oma kahe kala peale nägusid tegi, siis ülejäänud kotitäis jääb ka ilmselgelt söömata. Räimed olid paksult marja täis. Minu jaoks on igasugune kalamari ülim delikatess. Mõtlesin, et proovin igaks juhuks ka Jippi räimemarjaga meelitada. Vot kalamarja sõi ta küll. Sellest sai ta siis lõpuks aru, et see kalavärk ei olegi kõige hullem toit ning pani ka oma kaks õnnetut räime nahka. Nüüd ragistab kala süüa nagu rannaküla kassid muiste.

Toorest kala saavatele kiisudele soovitatakse korra kvartalis ussirohukuuri teha. Oma esimese ussirohu sai ta juba hoiukodus kätte. Kolme kuu möödudes seadsin sammud kohalikku loomakliinikusse, et talle uus tablett tuua. Seal pakuti mulle neid koguni kahte sorti: odav ja vastiku maitsega ning parema maitsega, aga kallim. Vanasti küll nii peeneid rohtusid polnud. Kassid nutsid ja neelasid seda, mida inimene käskis. Hinnavahe kahe tableti vahel oli kolme- või neljakordne. Mõlemad pidid sama tõhusad olema. Võtsin odavama. Kunagi varjupaigas vabatahtlikuna olin ma igasugustele endistele retsidivist-tänavakassidele suutnud tableti sisse sööta. Mõne kassiga läks õige lihtsalt - peitsid tableti toidu sisse ja kogu moos. Enamasti sõid kassid siiski elegantselt toidu tableti ümbert ära. Sellistele kassidele tuli tablett suhu toppida, siis suud kinni hoida ja neid kurgu alt masseerida, kuni oli näha, et nad neelatasid. Mõned kassid tulid selleks ajaks paksu teki sisse keerata, et nad sind rohu andmise ajal ära ei ribastaks. Mõnda kassi tuli ka kahe inimesega kinni hoida. Kõige raskemate kasside jaoks oli meil tabletiandmise masin. See koosnes näpitsatest, mille vahele tablett panna. Siis tuli see kassi lõugade vahele suruda ja vajutada nuppu, mis tableti kassile kurku tulistas. Ei pea vist ütlema, et selle jaoks oli mõistlik kass kahekordsesse tekki mässida. Oli kasse, kes vahel isegi masinast võitu said. Nad võisid küll teha näo, et rohi on kenasti maos, aga nii kui sa nad teki seest välja lasid, sülitasid tableti kõrge kaarega nurka. Paari-kolme lasuga asi enamasti siiski õnnestus.
Jipi jaoks segasin esimesel korral peenestatud ussirohutableti tema lemmiktoidu hulka. Portsjonit, mille peale ta tavaliselt kuus minutit kulutab, sõi ta nüüd kuus tundi, aga söödud see sai.

Nüüd on käes aeg talle järgmine ussirohukuur teha. Seekord pakuti mulle kliinikust odavat vastikut tabletti ja kallist, välispidiselt kasutatavat rohtu, mida tuleb kassile turja vahele nahale panna. Välipidine rohi pidi kuu aega mõjuma. Kallis ja maitsvam tablett oli nähtavasti müügist maha võetud. Turjatilgad maksid üle 12 euro üks doos ja odav rohi 1,75 üks tablett. Rott, nagu ma hingelt olen, võtsin jälle odavama variandi. Segasin purustatud rohu Jipi lemmiktoiduga. Kass nuusutas korra kaussi ja alustas näljastreigiga. Kuna teadsin, et õhtul rohu andmiseks läheb, olin teda veel hommikust saadik söömata hoidnud. Täna hommikul oli rohuga toit endiselt puutumata ja kass ööpäeva söömata olnud. Mul läks süda haledaks. Viskasin söömata toidu ära ja panin talle korraliku ette. Kass sõi nagu tolmuimeja.

Aeg oli rohuandmise teise faasi siirduda. Hea, et ma ettenägelikult kaks tabletti olin ostnud. Kliinikust oli soovitatud tablett võiga kokku määrida, siis pidi see libedamalt alla minema. Tegin tableti võiseks, aga minu meelest on sellest ainult nii palju kasu, et kui see peaks kassi suust lakke või seinale lendama, jääb see siis sinna kinni. Nii pole vaja välja sülitatud tableti neljakäpakil põrandalt taga otsida. Ühesõnaga meil on endiselt alles üks tablett ussirohtu, mida alla ei neelata ja üks ussirohtu mittesaanud kass. Selle eest on mul nüüd mulgustatud parem käsi ja vasak reis. Õhtul proovin veel kassi teki sisse kerida, aga mul on tunne, et pean kliinikust need 12-eurosed tilgad ikkagi ära tooma.
See kass oma pirtsutamisega sööb meid veel paljaks. Huvitav, kas ta siis võtaks odava rohu sisse kui teaks, kui palju konservi või mänguhiiri 12 euro eest osta saab?

2017/02/04

Koolis on vahva!

Ma olen nii rahul! Ma käisin eile esimest korda elus Tallinna Ülikoolis loengut kuulamas. Kooliõhustikku ja -kultuuri sisse elamise eesmärgil läksin natuke varem kohale ja sõin ülikooli kohvikus ühe vettinud tuunikalawrapi ja jõin tassi teed, ise samal ajal silmad-kõrvad lahti hoides. Arve oli 5 eurot! Püha jumal, üliõpilased peavad tänapäeval kõik kas puhta miljonärid või pidevas näljas olema selliste hindade juures.
Kõrval lauas kurdeti samade murede üle, mille käes minagi vaevelnud olen: õppeinfo ei tööta ja õiget tunniplaani pole kusagil üleval. Ma tundsin ennast kohe nii tudengina seda juttu kuulates. Edasi tuli välja, et õige tunniplaan on ühelt tugitöötajalt siiski välja pekstud ja see liigub nüüd üliõpilaste hulgas e-posti teel ringi. Üks infosüsteem pidi veel olema, kus enam vähem õige tunniplaan üleval on. 5 eurot kohvikuraha ei olnudki päris maha visatud.

Loeng oli ka normaalne ja õppejõud inimene, mitte seadeldis tudengitele piina ja kannatuste valmistamiseks. Minu seni nähtud õppejõude arvestades isegi täitsa okei esinejakarismaga. Aine ise ei ole raske ja ma olen teema teoreetiliste alustega tuttav, aga akadeemiline õhk teeb ikka imet. Iga lektori lausega tundsin, kuidas mu ajukurdudest pah-pah tolmu laiali lendas. Kui ma järgmisel sügisel kooli sisse peaks saama, tahan seda meest oma lõputöö juhendajaks!
Staarikompleksiga tudengeid oli terve auditooriumi peale vaid üks. Päris ilma pääseb haruharva. See on see inimtüüp, kes iga õppejõu lauset kahe enda omaga kommenteerima peab, et oleks ikka aru saada, kes ruumi kõige sinisem mustikas on.

Auditooriumi ühte otsa kattis Pokèmon GO augmenteeritud reaalsuses pokestop. Pokestop on mängu taktikaliselt oluline punkt, kus iga viie minuti järel pokemonide püüdmiseks ja hooldamiseks vajalikku manti jagatakse. Ma oleks nagu küllusesarves istunud. Kühveldasin nii kuis jaksasin kahe käega kama oma virtuaalsesse seljakotti ja lasin tarkuselainetel endast üle voolata.
Kui ma õppeinfosüsteemi veel väljaspool ülikooli võrku ka sisse saaks, oleks elu puhta vahukoorene.