2016/12/01

Kas kassid söövad päkapikke?

Ei ole asja, mida lapsed ei oskaks uutesse dimensioonidesse viia. Meil on autos lastelauludega plaat, mis kahe lapsega on nii palju kuulamist saanud, et auk hakkab vaikselt sisse kuluma. Sellest inspireerituna hakkas vanem laps umbes kolmeaastaselt ka toas laulma:
Tiiu talutütrekene, raske, raske,
sest saab tobe neiukene, raske, raske.
 
Neli aastat hiljem on noorem õde järje üle võtnud:
TV-puldi liigutaja, laske, laske.
 
***
 
Meie majas hakkavad päkapikud alles 1. detsembrist käima isegi siis, kui esimene advent juba pooles novembris olema juhtub. Osaliselt selle pärast, et laste elus niigi liiga palju nänni on, aga põhiliselt selle pärast, et meie maja päkapikud on väga laisad. Kuna vanema lapse klassis on tüdrukuid, kellele päkapikud juba koos esimese advendiga tulevad, tekitab see paratamatult küsimusi. Leidliku lapsena leidis ta ise kiirelt seletuse:
"Emme, kas kassid söövad päkapikke?"
"Äää, emme, Jipp on meie päkapikud ära söönud!" pani ka noorem kohe sireeni käima.
Üritasin küll seletada, et kui kass oleks öösel mõne rammusa päkapiku nahka pannud, siis ei vahiks ta hommikuti nii sugestiivselt vaheldumisi inimesi ja külmkappi ning tõenäoliselt oleks esikus näha valgeid karvatuuste, kassi vurrudes punaseid niidijuppe või muid reetlikke märke, aga minu meelest ei jäänud nad eriti uskuma.
Täna  jõudsid siis õnneks päkapikud meile ka kohale ja kass on nüüd laste silmis jälle rehabiliteeritud.
 
 
***
 
Piinlikke jutte ka. Mida tunneksite, kui 3-aastasele meeldiks teie talvejope kapuutsi karvane äär ja sellega seoses esitaks ta küsimusi stiilis "Emme, millal ma endale samasugused karvad saan nagu sinul?".
Mida tunneksite siis, kui ta seda valju häälega poejärjekorras küsiks?

2016/11/29

Kui laps läheb kooli jätkulugu

Täna peale tunde helistas laps ja uuris, kas ta kaks sõbrannat võivad külla tulla. Poole tunni pärast hakkas õuest kostma valju itsitamast ja veel viis minutit hiljem vajusid tüdrukud tuppa. Panin neile kaks maitsevõiga poolpikka baguette`i lauale ja läksin jooksma. Paarkümmend minutit veetsin veel Pokemonide võimlasse, kust paar päeva tagagi minu Pokemon alatult välja oli pekstud, oma draakonikest sisse tagasi võideldes. Siis astusin läbi poest, kuhu vanem laps eile väidetavalt õpilaspileti kaotanud oli.
Vaatasin saali läbi, aga tundus, et nad on vahepeal isegi põrandat pesnud ja õpilaspiletit küll kusagil ei paistnud. Küsimise peale võttis üks sõbralikuma olemisega müüja leti alt välja karbi, milles oli umbes viskiklaasi kõrgune hunnik kauplusesse unustatud kaartidest. Minu lapse õpilaspiletit nende hulgas ei olnud. Kaardihunnikust 95% olid pangakaardid, mõned erinevate kaupluste kliendikaardid ja kaks valla ühe teise kooli õpilaspiletit. Tuleb välja, et täiskasvanud kaotavad lastest ikka tunduvalt enam kaarte ära. Neil on muidugi rohkem kaarte ka.

Hoovis tulid tüdrukud mulle vastu. Nad sättisid ennast nüüd ühte sõbrannadest koju saatma. Jälgisin neid natuke ja ausõna, see, mida olin enne eeldanud lapse kõige uimasem teoreetiline liikumiskiirus olevat, oli tegeliku kõrval ikka puhas vormelisõit. Lapsed, eriti, kui nad kambas koos on, võivad venida nagu teod siirupis. Tund hiljem oli laps kodus tagasi nagu kästud.

Kunagi autokooli sissejuhatavas tunnis lubas õpetaja meil alustuseks kogu grupile, et kui karud jalgrattaga sõitma õpivad, siis küll me kõik ka autosõidu selgeks saame. Võttis aega mis ta võttis, aga tundub, et ka mu väikesel lõvikutsikal hakkavad asjad vaikselt seitsmest sekundist kauem meeles püsima.

Täiendus 30/11/216: Hommikul teatas laps, et sõbranna oli õpilaspileti hoopis enda juurest üles leidnud. Ta eile unustas lihtsalt ütelda mulle.

2016/11/28

Kui laps läheb kooli

Minu vanem laps läks sel sügisel esimesse klassi, noorem lasteaeda. Paar päev koolis käinud, hakkas vanem halama, kui ebaõiglane elu on, et tema peab lasteaia asemel koolis käima.
"Sa vihkasid ju lasteaeda," tuletasin ma selle peale meelde.
"Jah, aga ma ei teadnud siis veel, mis asi kool on!" sain vastuseks.
Koolis hakkas talle meeldima mõne nädalaga. Sellega olid kooli minekuga seotud draamad läbi. Koolist tulekuga seonduvad ei ole seevastu siiani lõppenud.

Me elame koolist 1.2 kilomeetri kaugusel. Kaks korda tuleb üle tee minna. Üks kahest on halb ülekäigurada. Hommikul saab laps autoga. Esimesel nädalal läksin talle peale tunde ise vastu. Teisel nädalal võttis mu ema puhkuse ja käis tal vastas. Kolmandal nädalal teatasin lapsele, et nüüd on ta piisavalt suur, et iseseisvalt koju hakata tulema. Lugesin veel sõnad peale, et ta mulle või isale kindlasti helistaks, kui koju on jõudnud.
20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Helistasin ise, aga telefoni ta ka ei võtnud. Ega 10 minutit peale seda. Ega veel 10 minutit hiljem. Helistasin mehele. See helistas lapsele, et siis mulle helistada ja teatada, et tõesti keegi ei vasta. Nüüd oli aeg otsimis- ja päästeoperatsioon käivitada. Sõitsin koju. Laps istus teleka ees ja mängi Minecraft`i. Sõitsin tööle tagasi. Õhtul lubas mees lapse telefonile positsioneerimise peale panna. Lapsele pidasin loengu teemal helista, kui koolist koju jõuad.
Järgmisel hommikul kordasin autos loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Telefoni ka ei võtnud. Ma saa aru, kas neil on see asi geneetiline või nakkuslik. Pool tundi hiljem võttis mees lõpuks telefoni. Lapse asukoht oli endiselt teadmata, sest teda positsioneerida sai vaid koduarvutist. Seekord lubas mees otsimis- ja päästeoperatsiooni ise läbi viia. Lapse leidis ta elutoast Minecraft`i mängimas. Mees lubas, et positsioneerimine töötab nüüd kindlasti. Pidasin loengu koju jõudes helistamisest.
Hommikul kordasin loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Seekord võttis õnneks telefoni vähemalt vastu.
"Ma ei saa teda enne positsioneerida, kui ta oma telefonist selleks loa on andnud."
Johhaidii. Seekord me otsimis- ja päästeoperatsiooni ei käivitanud. Natuke aega hiljem helistas mees, et laps on vist kodus, sest tema meilile oli tulnud teade, et keegi soovib Minecraft`ile uut skin pack`i tellida.
Kuna laps ilmselgelt koolist koju tulekuga hakkama sai, siis loobusin loengust.

Varsti kerkis üles uus teema. Keegi klassiõdedest oli ta endale külla kutsunud. Kus klassiõde elab, seda ta muidugi ei teadnud. Peagi kirjutas mulle selle sama klassiõe ema ja kutsus meie last külla. Tuli välja, et nad elavad meist vaid paar tänavavahet edasi. Ütlesin lapsele, et võib sõbrannadel külas käia küll, ainult enne peab mulle helistama ja sõbranna vanemad peavad ka lubama. Loomulikult ta ei helistanud, aga vähemalt teise tüdruku ema oli enne nõusoleku andnud. Kordasin loengut teemal palun helista, kui sa peale kooli kohe koju ei lähe.
Mõni päev hiljem helistas laps peale tunde ja küsis, kas võib seekord ühe teise klassiõe juurde minna. Lõpuks oli mu kasvatustöö vilja hakanud kandma. Olin nii rahul, et loomulikult lubasin lapsel minna. Paar tundi hiljem helistasin ja tuletasin lapsele meelde, et aeg oleks nüüd koju hakata tulema ning uurisin, kus ta uus sõbranna üldse elab. Laps ütles mulle täiesti tundmatu tänavanime. Kui ma uurisin, kuidas ta sinna sai, siis olevat koolist valla siseliini bussiga läinud. Õnneks oli seal lähedal üks mänguväljak, kus me vahel suvel ratastega käinud olime ning mille ma ta kirjelduse järgi ära tundsin. Käskisin lapsel sinna mänguväljakule minna ja oodata. Mööda teed on meie juurest sinna umbes 7 kilomeetrit, linnulennult 5. Olin nüüdseks kodune ja ilma autota. Mees telefoni ei võtnud. Valla ühistranspordist ei ole mul õrna aimugi. Kuna äsja oli korralik kogus värsket lund maha tulnud, siis rattaga minna ei saanud. Panin oma kõige soojamad eskimosaapad jalga ja rühkisin kõige otsemat teed läbi võsa, üle panga ja paksu lumega aasa 5 km mänguväljakule minna. Võtsin lapse ja läksime lähimasse Hiina restorani sooja ootama, kuni mees telefoni võttis ja meid töölt tulles peale korjas.
Kordasin loengut, et külla minnes või kedagi külla kutsudes tuleb enne helistada, et teise lapse vanemad peavad asjast teadma ning lisasin reegli, et sõbra aadress tuleb enne külla minekut välja uurida.

Reedel käsin tööintervjuul. Koju tulles ootas esikus mind kaks koolikotti. Külaline oli muidugi mõlema osapoolega kooskõlastamata. Ma ei viitsinud enam isegi loengut pidada. Tegin lastele hoopis mõned vorstivõileivad.

Täna käisin hommikupoole jooksmas, aga muidu olen terve päeva kodus olnud. 30 minutit peale seda, kui laps oleks uimase tempoga kõndides kodus pidanud olema, ei paistnud teda kusagilt. Telefoni ka ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin."
Seda oleme me varem ka kuulnud. Seekord tal toru ära panna ei lasknud. Natuke klõbistamist ja mees teatas, et GPSi andmetel on meie tütar kodus, niiet küllap ta kusagil lähedal peab olema. Läksin üles lapse tuppa ja leidsin ta telefoni laua pealt laadimast.
Laps ise laekus kaks tundi hiljem koos sõbrannaga. Olevat alguses sõbranna juures käinud, siis koos poes ja nüüd tulid meie juurde. Ma ei ütelnud midagi ja tõstsin lastele ühepajatoidu ette. Pärast läks sõbrannat koju saatma. Ütles, et tuleb pärast otse koju. See sõbranna elab vähem kui kilomeetri kaugusel. Ta on juba üle tunni ära olnud.

Huvitav, mis vanuses neil vastutustunne tekib? Või läheb see asi ajaga veel hullemaks? Kas lastele elektrilise piirajaga kaelarihmu tehakse? Samas mina tema vanuses ronisin sõpradega pooleliolevatel ehitustel, tegin lõket ja teisi asju, mida ma siiani emale rääkida ei julge. Niiet sõbranna juures või poes käimise pärast oleks imelik hüsteeriasse minna.



Täiendus: laps jõudus koju. Õpilaspileti olevat ainult ära kaotanud. Poodi, krõpsuriiuli vahele.