2018/05/19

Värviraamat

Noorem laps värvis vanema värviraamatus ühe pildi ära. Kuigi nelja-aastane andis oma, parima, leidis kaheksane, et tegu on sodimisega. Kättemaksuks sodis vanem noorema lapse värviraamatus omakorda ühe lehe. Mina ütlesin, et nii ei tohi, sest kättemaks on madal ning sellest ei tule kunagi midagi head pikemas perspektiivis. Nüüd vanem laps nutab ja ütleb, et tahab surra, sest isegi tema lihane ema ei mõista talle tehtud ülekohtu suurust ning elu piiritut ebaõiglust. Noorem nutab ja nõuab uut samasugust värviraamatut vana asemele, aga see maksis bloody viis eurot ning on üldse kusagilt Kesk-Soomest ostetud. Mina tahaks diplomaatide kooli minna, sest kogu maailma rahvastele sõpruse ja armastuse toomine on ka lihtsam, kui siin majas üks päev rahulikult õhtusse saada.


2018/05/16

Meie kassi uus reaalsus

Möödunud reede õhtul saabus mu ukse taha tige naabrinaine. Ta ongi pidevalt tige. Naabrinaise järel jooksis meie kass Jipp, karvad seljas turris, silmad suured ja saba kuusena kohevil. Naabrinaine oli umbes samas olekus. Ma ei tea, kuidas tal õnnestus kass endale järgnema panna, sest kui mina käsin Jipil endaga koos tuppa tulla, lastakse mind enamasti üle.
Lühidalt oli probleem selles, et väidetavalt hakkab naabri kass tuppa pissima, kui minu kassi õues näeb. Naabri kass käib muidu ka õues. Umbes kord nädalas, kui ilm lubab, pannakse kass transpordipuuri ja tõstetakse sellega rõdule või murule. Ma hakkaks ka nurka tegema, kui mind nii koheldaks.

Naabril on muidugi õigus. Kui näpuga järge ajada, siis mööda ühishoovi ilma peremeheta ringi kablutav kass on vist kohaliku omavalitsuse loomapidamiseeskirjaga vastuolus ka. Siiani on asi kontrolli all püsinud, sest Jipp, kuigi igal võimalusel ennast õue pressib, on vabaduse osas natuke loll ja arg, kui päris aus olla. Õues käib ta suvel meelsasti. Kui on terve päeva pidanud toas passima, siis ootab ta õhtul juba meie autode mootorihäält kuuldes nina välisukse praos, et ukse avanedes nagu rakett välja söösta. Maja ette saades jookseb ta kohe auto alla ja võib seal tundide kaupa passida. Kui ta maja taha lasta, siis istub terrassil või läheb heki alla ja vaatab seal vesise suuga linde. Kui mõni lind tema suunas alarmi laseb, jookseb kiiresti tuppa, sest teda on rünnatud. Päris pikalt ei saanud ta üldse aru, et majaesine ja -tagune omavahel ühenduses on. Kui ta terrassiuksest välja küsis ning avastas, et seal vihma sajab, siis tuli tuppa tagasi ning küsis igaks juhuks eesuksest välja, sest äkki maja ees ei saja. See on ju hoopis teine maailm.
Tuppa tagasi tõi Jipi vaid kaks asja: nälg või pissihäda. Sellest, et õues on võimalik heki alust ka tualetina pruukita, ei ole ta siiani aru saanud.

Ühesõnaga püsis Jipp kenasti notariaalse kasutuskorra alusel meile eraldatud hooviosal. Kõik oli legaalne. Ka minu süda oli rahul, sest ka mina ei taha, et kass rohkem kui 20...30 meetrit uksest kaugemale liiguks. Ma olen täiesti nõus, et naabrid ei pea kannatama teiste lahtiselt ringi siiberdavaid lemmikuid ning lisaks on aia taga tänav autodega ja vahel on meil ka rebaseid liikumas. Selline kohtumine ei lõppeks hästi, sest mul on tunne, et Jipp ei oska puu otsa ronida. Üksvahe oli mul küll plaanis õpetada, aga see jäi soiku. Kassidel on vahva instinkt küüntega end puu külge haakida, kui nad sinna visata. Kui nad nii sama puu otsa proovida riputada, siis vahel jälle ei haagi. Samas on Jipp mõnes osas selline hellik, et tema instinktide peale ei saa nii kindel olla. Mida naabrid arvaksid, kui näevad, kuidas ma kassi vastu puud loobin nii, et see sealt sirgelt tagasi lendab?

Nüüd aga on meie Jipikene jalad lõpuks kõhu alt välja võtnud ning suuremaid avastusringe tegema hakanud. Peale naabrinaise visiiti ei jäänudki muud üle, kui kass tuppa sulgeda. Õnneks on meil ka 6-ruutmeetrine rõdu, mille uks öösiti lahti seisab ja kust ta natukenegi looduse lõhnu võtta saab. Hea õnne korral ka 40 meetri kaugusel naaberrõdul sinna puuriga pandud kassi imetleda. Uus reaalsus Jipile alguses siiski väga ei meeldinud. Esimesel õhtul rippus ta seda avada püüdes magamistoa akna lingi küljes.

Järgmisel päeval tõin loomapoest talle jalutustraktsid. Üllataval kombel oli see kassile juba natuke rohkem meelt mööda. Esimene kord traksides kõndides lasi ennast igaks juhuks madalaks nagu taksikoer, aga nüüd jalutab nagu kass muiste saba seljas ja minu meelest isegi naudib, et keegi temaga koos väljas asjatab kogu aeg. Minu mehel võttis Jipi uue reaalsusega harjumine samuti natuke aega. Esimesel õhtul, kui mees prügi välja viima läks, tahtsin talle jalutusrihma pihku suruda, et kaks asja ühendada ja kass ka väikese ringi saaks teha. Meest keeldus kategooriliselt argumendiga, et inimesed võivad niimoodi tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema hakata. Esmaspäeval aga võttis nooremale lapsele aeda järele minnes vabatahtlikult juba kassi paela otsas kaasa. Ma rohkem ei ütle sel teemal midagi.



***
Eile sai meie sõber Jipp, hüüdnimega Uuru, kaheaastaseks. Õigemini on 15. mai tema oletatav sünnikuupäev. Sellest kahest aastast on ta aasta ja üheksa kuud meie juures elanud ning olnud parimaks kaaslaseks ning pingemaandajaks kogu perele. Eriti mu vanemale lapsele, kes Jipi saabumisega umbes samal ajal kooliteed alustas. Lausa ekstreemselt ebasotsiaalse lapsena oli kooli minek tema jaoks stressirohke, mida meie sõber Jipp suurepäraselt leevendada on aidanud.
Palju õnne, kallis Uuru! Anna meile andeks, et me nii mõistmatud peame olema ja su enda pärast sind nüüd paela otsas hoidma peame.


2018/05/12

Varaste tänav

Minu kirg hea ilukirjanduse vastu omandab kergesti ebaterved mõõtmed. Ma tulen raamatukogust, võtan kaasa toodud saagi kotist välja ja asun seda neelama nagu nälginud kass. Lisaks ilukirjandusele sunnin endale vahel ka teatmekirjandust peale, tarku raamatuid, raamatuid juhtimisteooriatest, majandusest, reklaamipsühholoogiast, värviõpetusest. Need ei edene kuigi jõudsalt ja koguvad voodi all tolmu kuni raamatukogust mind kurjade kirjadega ähvardama hakatakse. Ilukirjandus, see on midagi muud.

Viimastel kordadel olen Haabneeme raamatukogust kaasa haaranud peotäie Varraku "Moodsa aja" sarja riiulist. Pettumusi on olnud vähe. Ma loen praegu raamatut araablasest, eurooplase kirjutatud raamatut araablasest ja mõtlen maailma asjadest. Ma võõrustan vahel oma majas ühte. Mitte tihti, aga regulaarselt. Ma võõrustan oma majas araablast ja minu parimaid sõpru on juut. Kaks rahvust, kelle omavahelised suhted baseeruvad korraga verivaenul ja sõltuvusel. Ma vaatan oma araablast ja juuti ning nad on korraga nii rumalad ning targad samal ajal, aga hoopis erineval moel.

See juhtus aprillis, valede ja tolmu kuul, on araablane kirjutanud. Kas võiks olla lauset, mis võtaks selle rahvuse paremini kokku? Lauseehituselt ja sõnakasutuselt nii lihtne, lausa primitiivne, aga sealsamas nii sügav ja seletav, toetumas sajandeid püsinud kultuurile ja väärtustele. Lause kevadest, valedest ja tolmust.

Ma ärkasin täna kell viis ja hakkasin lugema eurooplase kirjutatud raamatut araablasest. Ma loen ja vaatan oma magavaid lapsi ning mõtlen, kas see võibki nii olla, et nende juuksed on selles maailmas ellu jäämiseks liiga heledad ning silmad liiga sinised?